Lääne- ja Ida-Euroopa toidukoostised - võimalus tarbijatel mõlemat uurida
Toidu koostised on lõpuks aktuaalseks teemaks saanud, kõik meediakanalid räägivad toidu kahest standardist - vanade ELi riikide ja Ida-Euroopa standarditest. Erinevus on meile kahjulikum ja see on kaugel toidu suurepärasest koostisest, millest me räägime - nii idas kui läänes.
Uuringus jõuti järeldusele:
1. Koostisosad varieeruvad.
2. Ida-Euroopas müüakse kehvemaid tooteid.
Formaalses mõttes võib ja peabki erinevate turgude toodete koostises erinevusi esinema. Ühest küljest riiklike turgude erinevate regulatsioonide ja teisest küljest tarbijate erinevate eelistuste tõttu. Müüjad teavad, et hommikuhelbed või puder, mis on Saksamaal kõige populaarsem, ei pruugi seda mujal olla. Enamasti ei ole see nii. Tootjad ütlevad seda ja neid tuleks selles osas uskuda. Aga see ei ole mure põhjus.
Kui väga me ka ei tahaks toitu objektiivselt, erapooletult ja arukalt hinnata, siis tarbijad seda ei tee. Ja tootjad ning müüjad teavad seda. Inimesed teevad oste enamasti emotsioonide põhjal - sest neile meeldib pakend, nimi või toote esitlus. Sest see on mugav, käepärane, pika säilivusajaga ja odavam. Väga vähesed ostjad loevad koostisosi. Seega on ainult tehniliselt õige öelda, et vormiliselt on kõik õige. Kui ostad tundmatut brändi, siis on normaalne, et loed koostisosi ja muid kirjeldusi hoolikamalt. Aga kui ostad rahvusvahelist ja tuntud kaubamärki, mida reklaamitakse igas keeles? Tõenäoliselt ootad sama. Sest see on bränd.
Brändid peavad tootjana andma garantii toote sisu kohta ja mitte välja jätma šokolaadi, marju ja pähkleid, nagu on avastatud. Kui tootja oleks sunnitud tegema muudatusi selgete turupõhiste eripärade tõttu, siis on tõenäoline, et ta avalikustaks erinevused, kasutades neid eelisena - näiteks „me võtsime arvesse asjaolu, et enamik elanikkonnast ei armasta kirsse, kuid armastab aprikoose, ja seetõttu muutsime retsepti“.
Aga midagi sellist ei toimu! Kui erinevusi ei kasutata ära reklaami eesmärgil, ei ole ilmselt palju, millega kiidelda. Seda tehes saadavad kuulsad brändid Ida-Euroopa turgudele sõnumi, et nad ei garanteeri siin oma kvaliteeti. Kahtlen väga, kas peaksime rusikatega vehkima. Piisaks sellest, kui lõpetaksime nende brändide soetamise ja otsiksime alternatiivseid tootjaid, kes on meie väikesest turust huvitatud. Neid ei ole lihtsalt piisavalt. Nende tooted ja koostised on tavaliselt paremad, sest nad teavad, kui nõudlikud tarbijad uustulnukate suhtes on. Ja nad ei tooda tootest kahte versiooni, sest see ei sobi nende mastaabiga ega pole ka eesmärk.
Toodete tervislikkuse hindamine on palju keerulisem. Ja selles ei ole süüdi mitte tootjad, vaid pigem arusaamad tervisest. Mõnel juhul on õigusaktides üheselt määratletud, mida peetakse tervislikumaks, kuid eri riikide tarbijad ei aktsepteeri seda kaugeltki ühetaoliselt. Suhkur ja rasv on parimad näited. Ametlike tervisliku toitumise kontseptsioonide kohaselt on polüküllastumata happed - nii oomega-6 kui ka oomega-3 - head ja küllastunud happed peaksid olema toidus piiratud. See viitab sellele, et külmpressitud kookos- või kakaoõlil põhinev magustoit on vähem tervislik kui päevalilleõliga (mis sisaldab valdavalt oomega-6) valmistatu. Kuid paljud toitumisspetsialistid ei ole sellega nõus. Sest sealne päevalilleõli ei ole külmpressitud, vaid rafineeritud ja paljudel juhtudel hüdrogeenitud. Ja see on palju tähtsam kui see, millisest taimest see on tehtud! Kui õli on hüdrogeenitud, ei ole enam oluline, kas tegemist on palmi-, rapsi- või päevalilleõliga. Kui õli on hüdrogeenitud, tuleb toodet selgelt vältida. Kui õli on rafineeritud, ei kvalifitseeru see tervislikuks toiduks, kuigi tehniliselt võime öelda, et see on tervislik, kuid ainult oomega-6 või lisatud kiudainete ja vitamiinide tõttu. Nendes õlides praetud kartulikrõpsud on veelgi ebatervislikumad, olenemata sellest, kas rasv on hüdrogeenitud palmi- või päevalilleõliga.
Suhkur on veelgi huvitavam. Kuna üleskutse suhkrut vältida on universaalne, vaatab enamik inimesi eelkõige suhkrusisaldust. Aga selle märkamine on palju vähem tõenäoline, kui suhkru asemel on magusaineid. Ja sellega ei piirduta - magusaineid on igasuguste maitsetega. Näiteks stevioolglükosiidi, mis on küll magusaine, peetakse tervisele kasulikuks. Ksülitooli ja sorbitooli hinnatakse sarnaselt. Kuid tööstus kasutab endiselt massiliselt sünteetilisi magusaineid, nagu aspartaam ja sahhariin, mida keegi ei soovita. Seega ei saa öelda, et suhkrut sisaldav toode on halvem või parem kui magusainega toode. Peaksid uurima magusaineid ja suhkruid ning seda, kui palju magusaineid toode kokku sisaldab.
Erinevatel turgudel on erinev suhtumine (tänu kohalikele ekspertidele, meediale) sellistesse alternatiividesse nagu või või tahked taimerasvad, tavaline või lõss, suhkur, magusained või siirupid jne. Küsisin ühelt Itaalia tootjalt, miks nad oma tervislikke seemnebatoone maisisiirupiga magustavad? Nad ütlevad, et kõik on korras, kui tegemist pole suhkruga. Me tahaksime kasutada rafineerimata roosuhkrut, kuid kliendid ei reageeri sellele hästi (kuigi nad tahavad magusat batooni). Nagu praktika näitab, lõpeb see „kõik sobib“ sageli halvasti. Mõne aja pärast saab selgeks, et tooted, mis asendavad ebamääraselt kritiseeritud aineid, põhjustavad veelgi rohkem kahju. Kuna me ei saa seda ette näha, siis arvan, et on asjakohane hoiduda selge hinnangu andmisest sellele, mis on tervislik, kui sellele puudub selge vastus.
Mis on tõesti võrreldav ja mida ma sooviksin, et see oleks avalikustatud, on see, kui palju sünteetilisi lisandeid lisatakse. Ja neid on palju nii lääne- kui ka idaversioonis. Öeldakse küll, et rohkem idas. Üheks põhjuseks on see, et sünteetiliste lisaainete põhjustatud kahjulikkusest ei ole veel laialdaselt aru saadud. Tarbijad ei ütle selgesõnaliselt, et nad ei soovi neid aineid. Ka poes tehtavate valikute järgi, mitte ainult sotsiaalmeedias leviva möllu järgi. Lõppude lõpuks on see protsess ka läänes lainetena toimunud. Alguses tahtsid kõik lihtsalt odavamat ja mugavamat lahendust. Nüüd, mil üha rohkem inimesi soovib tervislikumad olla, on ka tööstus muutumas, et sellele soovile vastata.
Olen täiesti teadlik, et praegune olukord ei lahene selle nähtuse põhjuste mõistmisega ega toidu koostisosade tervislikkuse eest vastutuse võtmisega. Tõenäoliselt palutakse tootjatel sama toote koostist erinevate turgude jaoks ühtlustada. Igaüks neist teeb oma otsused, kuidas sellega toime tulla - kes järgib kõrgemaid, kes madalamaid standardeid ja kes lõpetab müügi väikestele turgudele. Tulemuste mõju toidu tervislikkusele on praegu raske hinnata. Aga ma olen mures selle pärast, kui palju sellest terviseküsimusest vahepeal räägitakse. Ja kui paljud inimesed tabavad selliseid rumalaid sõnumeid, et „päevalilleõli on hea“ ja „palmiõli on halb“, jättes rahulikult märkamata võtmesõnad „hüdrogeenitud“ ja „rafineeritud“, sest need lihtsalt tunduvad võõrad.
Autor: Tervisliku eluviisi uurija Guoda Azguridienė.
