Kõik korduma kippuvad küsimused ühes kohas.
Kui räägime ökoloogilisest toidust, on vastus üsna lihtne. Ökoloogilisi toiduaineid kasvatatakse ökoloogilistes taludes. Ökoloogilistes taludes kasvatatakse toitu mahepõllumajandusliku standardi järgi (IFOAM). Mahestandard näeb ette, et välditakse keemiliste väetiste kasutamist, ei kasutata karme pestitsiide, rakendatakse külvikorda ning kaitstakse elusloodust. Lisaks kasvatamisele peab ökoloogiline toit olema ka mahestandardile vastavalt töödeldud. See tähendab, et ei kasutata tervist kahjustavaid või kahjustamise kahtlusega lisandeid ja tehnoloogiaid (kunstlikud lõhna- ja värvained, maitsetugevdajad, hüdrogeenitud rasvad, suurem osa sünteetilisi säilitusaineid jne). ELi riikides on ökoloogilise toidu standardid ühtlustatud, seega nõuded on väga sarnased olenemata sellest, millise riigi ökomärgiga (saksa keeles bio, inglise keeles organic) toode on märgistatud. Alates 2010. aasta juulist on ühtlustatud ka märgistamine: ELi puulehega mahelogo kasutamine on kohustuslik. Lisaks võib kasutada ka vana märgistust:
Ka sertifitseerimata talu võib mõistagi järgida mahepõllumajanduse standardeid, kuid sellisel juhul garanteerib vastavuse ainult tootja ise.
Mahepõllumajanduse standard pole kõige naturaalsem. Maailmas muutuvad järjest populaarsemaks veelgi keskkonnasõbralikumad meetodid, näiteks biodünaamiline (Demeter) põllumajandus.
Ökoloogilistel kosmeetikatoodetel ja puhastusvahenditel ei ole Euroopa Liidus ühtset standardit ning erinevad asutused rakendavad erinevaid standardeid.
Biodünaamilisi tooteid kasvatatakse ja töödeldakse vastavalt biodünaamilise põllunduse standarditele. Demeter-märgis tõendab vastavate standardite järgimist. Demeter on ülemaailmne biodünaamilisi tootjaid sertifitseerivate organisatsioonide ühendus (www.demeter.net). Sertifitseerimisprotsess on keerulisem kui mahetalude puhul, kuna lisaks formaalsete nõuete täitmise kontrollimisele hinnatakse ka seda, kas põllundusmeetodid on kooskõlas biodünaamilise põllumajanduse paradigmaga. Demeter-süsteemis ei sertifitseerita üksikut põllukultuuri ega territooriumi, vaid terve talu.
Biodünaamiline lähenemine põllumajandusele põhineb antroposoofilisel filosoofial (R. Steiner). Talu vaadeldakse elusorganismina, kes peaks püüdlema võimalikult väikese looduskeskkonnale avaldatava mõju poole ning säilitama inimsuhete harmooniat. Selline talu on isemajandav, välistest oludest minimaalselt sõltuv ning oma tegevuse eest täielikult vastutav. Kasvatamisel võetakse arvesse taevakehade rütme ning kasutatakse biodünaamilisi preparaate (valmistatud talus endas kasvatatud ökoloogilistest toorainetest). Mulla säilitamiseks kasutatakse ainult kergeid masinaid, keemilisi väetisi ei kasutata ning kasvatatavad põllukultuurid peavad olema piisavalt mitmekesised. Need on mahepõllumajanduse süsteemist palju rangemad standardid.
Demeter kosmeetikatoodete standard nõuab, et vähemalt 90% kõikidest koostisosadest peab pärinema sertifitseeritud biodünaamilistest ettevõtetest ning ülejäänud 10% sertifitseeritud mahepõllumajandusettevõtetest (siia alla ei kuulu soolad, vesi ja mineraalid). Kõik emulgaatorid peavad olema naturaalsed ning valmistatud ilma nende algset struktuuri muutmata. See on kõige rangem kosmeetikatoodete standard.
Kosmeetika puhul pole see nii. Ökoloogiline ja naturaalne kosmeetika ei ole kallim kui sünteetiline. Seda reklaamitakse lihtsalt vähem. Sünteetilise kosmeetika hinnast moodustavad suure osa reklaam, turundus ja pakendamine. Naturaalse ja ökoloogilise kosmeetika koostiosad on looduslikud. Seega tarbimisväärtuse seisukohast on naturaalne ja ökoloogiline kosmeetika sünteetilisest palju odavam.
Toiduainete ja puhastusvahendite kategooriates on ökoloogiliste ja mitte-ökoloogilsite toodete vahel hinnaerinevus olemas. Seda saab seletada mitmest vaatenurgast.
Eelkõige tuleks võrrelda tooteid, mis on tõepoolest võrreldavad. Näiteks ökoloogilist külmpressitud õli tuleks võrrelda mitte-ökoloogilise külmpressitud (mitte rafineeritud) õliga. Extra virgin ökoloogilist õli tuleks võrrelda extra virgin mitte-ökoloogilise õliga, ökoloogilist basmatiriisi mitte-ökoloogilise basmatiriisiga jne. Lisaks on märkimisväärne osa ökoloogilistest põllukultuuridest suhteliselt haruldased ja seepärast teistega raskesti võrreldavad (nt kinoa, amarant, speltanisu jne). Õige võrdluse korral on hinnaerinevus olemas vaid mõne kaubagrupi puhul.
Hinnad võivad varieeruda sõltuvalt toodete kvaliteedist (taimesort, kasutatavad lisandid, kasutatud tehnoloogia), näiteks NaturGreen sojajook on agaavisiirupiga (mitte suhkruga); aeglaselt kuivatatud puuvilju kuivatatakse erinevalt tavalistest kuivatatud puuviljadest sooja, mitte kuuma õhuga ning ilma vääveldioksiidita; Marigold puljongid on valmistatud puhtast toorainest, ilma sünteetiliste toiduasendajate ja maitsetugevdajateta; Masmi pesukaitsed on valmistatud puuvillast, mitte plastist ega tselluloosist; jne.
Üldiselt on toode A kallim kui toode B, kui antud turu ostjad eelistavad toodet A tootele B. LIVIN hangib suurema osa müüdavatest toodetest ELi riikidest, kus nõudlus ökoloogiliste ja biodünaamiliste (Demeter) toodete järele ületab pakkumise. Eestis on see erinevus veelgi suurem. See võimaldab tootjatel kõrgemat hinda säilitada ja tootmist laiendada.
Ökoloogilisi ja eriti Demeter standardeid järgides on kasvatamine ja tootmine palju kallimad. On ju ilmne, et taimi on lihtsam pritsida pestitsiididega ja väetada sünteetiliste väetistega, kui muretseda külvikordade, taimede naabruse ning looduslike taimekaitse- ja tugevdamismeetmete pärast. Suurtootjate maid traktoriga künda on odavam kui väiksema talu põldudel hargiga töötada (nagu tehakse biodünaamilises põllumajanduses), odavam on õli pressida võimsate pressidega, mitte toitaineid säilitavate väikeste pressidega. Odavam on lisada maitsetugevdajat kui kasutada maitserikkaid koostisosi, odavam ja lihtsam on kasutada kaua säilivat rafineeritud õli või margariini, mitte sobivat külmpressitud õli.
Ökoloogilised ja biodünaamilised (Demeter) tooted on reeglina kõrgema kvaliteediga (ning seetõttu ka parema toiteväärtuse ja maitsega) kui tööstuslikud põllumajandustooted ja masstoodang, sellest tuleneb ka hinnaerinevus.
Kindlasti pole tegu moenähtusega. Mood võib kaasa mängida, kuid see ei ole määrav tegur. Ökoloogiliste, biodünaamiliste ja muude looduslikult kasvatatud ja toodetud toodete valikul on võtmeteguriks vajadus naturaalsuse järele. Inimesed on ise loonud keemiatööstuse, seda järjest täiustanud ja end selle toodetega täielikult ümbritsenud - sünteetiline toit, sünteetilised pesuvahendid, parfüümid, pesupulbrid, kunstmuru, kunstlilled ja isegi kunstpäike (solaarium). Meie kehale meeldis see ainult alguses. Aja jooksul on sünteetika-elevus kahanenud: inimesi kimbutavad kunstlikust toitumisest ja elustiilist põhjustatud allergiad ja muud tervisehädad. Seega on hakatud puudust tundma looduslikust toidust ja muust naturaalsest. Mõni mõistab seda teadlikult, teisi aga üritavad veenda nende enda rahulolematud kehad. Kõik ei suudagi enam looduslikus keskkonnas funktsioneerida - pea on värske õhu käes uimane ja magu ei seedi enam ehtsat piima. Me peame harjuma uuesti ehtsad olema.
Asja mõtet käsitlevad küsimused on filosoofilised. Filosoofiliselt mõeldes ei tasu maistele asjadele üldse tähelepanu pöörata. Samas mõtleb enamik inimesi väga praktiliselt ning hoolitseb just maiste asjade eest.
Ehkki kahtlemata mõjutavad meid saastatud õhk, vesi ja isegi saastatud mõtteväli, on toitumine otsene ja küllalt oluline tegur, millel võib olla kõige suurem mõju meie tervisele. Samuti on toitumine valdkond, millega puutub kokku igaüks, eriti kodus süüa tehes. Õhu- ja veereostuse vältimiseks saame palju vähem ise ära teha.
Muidugi ei tasuks toitumisele nii palju rõhku panna, et see muutuks koormaks. Tänapäeval on aga mahedate ning muude naturaalsete ja väärtuslike toodete ostmine Eestis palju lihtsam kui näiteks viis aastat tagasi. LIVINil on hea meel sellele arengule kaasa aidata.
Esiteks terve mõistuse põhjal. Seda mitte ainult ühe, vaid paljude inimeste sarnase mõtlemise tulemusena. Tervemõistuslik lähenemine kujuneb läbi loogilise mõtlemise ning põhineb kogemusel. Eriti hästi kujundavad seda sellised kogemused, mida võiks nimetada ka vigadeks (parem, kui need on võõrad, mitte enda omad).
Teaduse põhjal. Moodne teadus põhineb eksperimendil. On selge, et tarbekaupadega on otseseid, põhjalikke ja korrektseid katseid väga keeruline läbi viia - inimeste grupid peaksid tarbima just uuritavaid tooteid pikka aega ja kindlates kogustes. Suurim probleem on see, et mõõdetavate muutuste nägemiseks on vaja pikka jälgimisaega. Samuti tuleks teadusliku lähenemise jaoks tarbida uuritavaid tooteid koos kindlate muude toodetega. Tavaliselt inimesed ei toitu ega tarbi niimoodi. See võib olla ka eluohtlik (vaata filmi „Super Size Me“). Nagu paljud praktikud märgivad, ei räägi inimesed tavaliselt tõtt, eriti kui see puudutab nende toitumist. Nad kipuvad seda ilustama, tuues esile tervislikumad ja madalama kalorsusega toidud. Kuidas seda teatakse? Mitte ainult inimloomuse tundmise põhjal, sest enda näidatud tooteid süües kaaluksid inimesed palju vähem kui tegelikult... Ametlikult keelatud ainete nimekirja kuuluvad ainult väga kahjulikud koostisosad. Teadaolevate kemikaalide mõjust inimkehale on läbi uuritud vaid umbes 10%, ülejäänud andmed on fragmentaarsed. Lisaks ei tasu unustada lobitöö mõju ja seda, et teadusuuringuid rahastab tavaliselt tööstus. Seega ei uurita mõnda kahtlast ainet vähese rahastuse tõttu ja mõnda uuringut lihtsalt ei avaldata.
Paljud individuaalsete uurijate, arstide ning isegi üksikisikute tehtud uuringud näitavad, et õiguslikult ohutuks tunnistatu ei pruugi seda reaalsuses alati olla. Seda kinnitavad ka nn arenenud riikide (kus kasutatakse peamiselt sünteetilisi tooteid) pidevalt halvenevad tervisenäitajad: allergiad, diabeet, südame- ja veresoonkonna haigused, vaimse tervise probleemid ja vähk. Teadusel ei ole alati sellele vastust anda.
Viimasel ajal otsivad murelikud tarbijad, eriti väikelaste emad, viise tarbitavate toodete ohutuse kontrollimiseks. Nitraadid on nende ainete seas, mida ei taheta lastele anda. Kodustes tingimustes mõõdetakse toidu sees olevat kogust nitraaditestidega. Seda leitakse sageli palju.
Tuleb rõhutada, et kodus kasutatav nitraaditest on ette nähtud nitraatide mõõtmiseks vees, selle normid on ette nähtud vee jaoks ning erinevad seega oluliselt köögiviljade ja puuviljade normidest. Normid varieeruvad ka sõltuvalt köögivilja või puuvilja liigist. Köögiviljade ja puuviljade nitraadistandardeid Euroopa Liidus enam ei kehtestata, seetõttu esitame võrdluseks Leedus enne ELiga ühinemist kehtinud normid:
(tabelis piirnorm, mg/kg - suurim lubatud nitraadikogus milligrammides köögivilja kilogrammi kohta)
Köögiviljad Naturaalse vegetatsiooniajaga köögiviljad, Varase vegetatsiooniajaga köögiviljad,
nimetus vabas õhus kasvatatud piirnorm, mg/kg kile all või kasvuhoones kasvatatud
Piirnorm, mg/kg
1 Kartul 250
2 Kapsas 500 900
3 Porgand 250 400
4 Tomat 150 300
5 Kurk 150 300
6 Sibul 80 80
7 Roheline sibul 600 800
8 Paprika 200 400
9 Lehtköögiviljad: salat,
spinat, till jne. 2000 3000
10 Redis 1200 1200
11 Baklažaan 300
12 Kurk, suvikõrvits 400
13 Kõrvits 200
14 Punane peet 1400
15 Melon 90
16 Arbuus 60
17 Banaan 150
18 Puuviljad, marjad 60
Nagu näha, siis erineb nitraatide sisaldus köögiviljades oluliselt sõltuvalt köögivilja liigist. See sõltub ka sellest, kas neid kasvatatakse kasvuhoones või vabas õhus. Joogivee nitraadisisalduse normid on palju rangemad (vett tarbime suuremates kogustes) ning need on praktikas olulised ainult rasedatele ja imikutele, kelle keha ei suuda veel nitraate korralikult töödelda.
Kuidas on lugu ökoloogiliste köögiviljade ja puuviljadega? Selgub, et ka nendesse kogunevad nitraadid. Kuidas saavad ökoloogilised köögiviljad sisaldada nitraate, kui neid ei väetata keemiliste väetistega? Agronoomid ja bioloogid selgitavad, et lämmastik on taimede looduslik toitaine ning seda ei maksa karta (mõistagi tuleb kõike tarbida mõõdukalt). Taimed saavad seda orgaanilistest väetistest (sõnnik) ja isegi kompostist. Teame juhtumit, kus inimene avastas oma aias kasvatatud suvikõrvitsate kõrge nitraadisisalduse (ehkki ta ise teadis, et ei väetanud seda millegi muu kui kompostiga).
Loodusliku põllumajanduse ekspertide sõnul on täiesti nitraadivaba ainult selline kõrvits, mida kasvatatakse rohumaal teiste taimede vahel ning mida ei väetata ega mõjutata mingil moel. See on nii tasakaalustatud toitainete tõttu. Köögiviljade tasakaalustatud toitainetest moodustab 50% süsinik (mis pärineb CO2-st) ja umbes 15% lämmastik (mis pärineb mullast või lämmastikväetistest, sõnnikust või kompostist (!)). Teiste taimedega koos kasvatamisel ning väljakujunenud mikroflooraga mullas on selline toitainete tasakaal võimalik, kuid haritavatel põldudel (ka mahepõllumajanduses) on see häiritud, eriti kasvuhoonetes. Isegi kompostiga kasvatades on nitraadid praktiliselt vältimatud (kui taim saab ebaproportsionaalselt palju lämmastikku võrreldes süsinikuga, kogub ta lämmastiku nitraatide kujul). Seetõttu on söödava toidu ohutuse hindamisel kõige olulisem mõista, et mõõta tuleks täpselt ja sõltuvalt tootest - kas tegu on veega, köögiviljaga, puuviljaga ja mis sortidega (me tarbime ju vett ja näiteks spinatit väga erinevates kogustes). Teiseks tuleks seda hinnata võrreldes teiste saadaolevate alternatiividega - midagi peab ju sööma. Samuti on oluline mõelda sellele, mis allikast nitraadid pärinevad - kas keemilistest lämmastikväetistest või sõnnikust ja kompostist. Ökoloogiliselt kasvatatud köögiviljad ja puuviljad ei sisalda paljusid teisi kahjulikke aineid - pestitsiide, herbitsiide ja muid mürgijääke, samuti GMO-sid.
Neile, kes pole veel valmis heinamaale kõrvitsaid kasvatama minema, pakume originaalse koostisega biodünaamilisi ja ökoloogilisi köögivilja- ja puuviljapüreesid.
Allergeenivaba toit. Kas see on olemas? Arvestades seda, et allergiad on väga individuaalsed, võib öelda, et ei ole, sest praktiliselt iga toit võib põhjustada allergiat.
Mida ütleb toote kohta sõna„allergeenivaba“?
Euroopa Liidu õigusaktid (ja vastavad kohalikud normid) reguleerivad allergeene, mis peavad olema toote etiketil märgitud, kui toode neid sisaldab. See allergeenide loetelu põhineb infol, mis ained kõige sagedamini allergiaid põhjustavad. Mõned tootjad märgistavad allergeenivabadena neid tooteid, mis vastavaid allergeene ei sisalda. Muidugi ei tähenda see seda, et iga allergiline inimene saab sellist toodet kasutada. Kui sul esineb allergiaid, tuleb iga toote koostist eraldi kontrollida.
Levinud allergeenid:
Soovides vältida toidus leiduvaid kahjulikke aineid, kardavad inimesed mõnikord ka seda, mida üldse ei peaks. Lihtsalt seetõttu, et keemiline nimetus kõlab sarnaselt. Siiski tuleb meeles pidada, et keemiline nimetus ei näita, kas aine on looduslik või sünteetiline. Näiteks võib glütseriin olla taimse, loomse või keemilise päritoluga, kuid nime põhjal me seda öelda ei saa. Sama kehtib ka glutamiinhappe kohta.
Glutamiinhape ja selle soolad annavad toidule umami maitse. Umami maitset tuntakse hiina ja jaapani kultuuris. Läänes pole sellist maitset eristatud, samuti ei erista seda ajurveeda. Need ained võivad olla naturaalsed või sünteetilised.
Glutamiinhape ja selle soolad, mida lisatakse toidule maitsetugevdajatena, on juba üsna tuntud keemilised toidu lisaained (märgistatud E620-E633). Kõige tavalisem on naatriumglutamaat E621. See on tugev maitsetugevdaja, mis stimuleerib aju, tugevdab maitseretseptorite signaale ja konkureerib looduslike toodete aistingutega neid varjutades (nagu televiisori vaatamine varjutab laste huvi raamatute ja looduse vastu). Sellega harjutakse. Selle aine enda mõju suhtes peab samuti tähelepanelik olema (eriti allergikute puhul).
Naatriumglutamaat ja muud sünteetilised maitsetugevdajad on ohtlikud ja kahjulikud kahel peamisel põhjusel:
Samas sisaldavad glutamiinhapet ja selle soolasid ka naturaalsed toiduained, eriti valgurikkad toidud, nagu liha, juust ja soja. Seda leidub ka taimedes (tomatites) ja pärmis. Glutamiinhapet leidub peaaegu kõikides toitudes - see on üks 20 asendamatust aminohappest. Toiduainete töötlemise käigus muundatakse glutamiinhape glutamaadiks. Seda, kas toit on meie jaoks maitsev või mitte, mõjutab just looduslik glutamaat. Kuid see pole ei sünteetiline ega maitsetugevdaja.
Seda võib võrrelda suhkruga. Suhkrut leidub peaaegu kõikjal, eriti suure süsivesikusisaldusega toitudes. Kuid me ei ütle, et nisu või riisi söömine on vale, kuna need sisaldavad suhkrut. Samas ütleme, et on halb sellesama nisu või riisi helbeid rafineeritud suhkruga magustada (mis pole küll sünteetiline, aga seda kasutatakse ebaloomulikul kontsentreeritud kujul, mis viib meie endokriinsüsteemi tasakaalust välja). On tõsi, et tavameditsiin soovitab diabeetikutel vältida looduslikult magusaid toite (glükeemilise indeksi alusel), kuid pole kuulda olnud teooriaid, et looduslikku aminohapet - glutamiinhapet sisaldavad toidud on halvad. Vastupidi, kõik aminohapped on meie toitumises hädavajalikud.
Glükeemiline indeks (GI) mõõdab süsivesikute mõju vere glükoosisisaldusele. See näitab, kuidas toode suurendab vere glükoosisisaldust võrreldes puhta glükoosiga, skaalal 0 kuni 100. On ka GI skaalasid, kus võrdluse aluseks on sai, mitte glükoos (siis on glükoosi enda indeks 140).
Kõrge glükeemilise indeksiga on organismis kiiresti lagunevad ja omastatavad süsivesikud. Nende tarbimisel tõuseb veresuhkru tase (ja seetõttu ka energia) järsult ja ka langeb sama kiiresti. GI-d kuni 55 loetakse madalaks, 55–70 keskmiseks ning üle 70 kõrgeks. Madala GI-ga on enamik puuvilju (ka kuivatatud) ja köögivilju (välja arvatud kartul, kõrvits ja arbuus), kaer, oder, oad, herned, läätsed, piim, jogurt, makaronid, täisteraleib, samuti mõned pähklid, juustud ja õlid. Magusainetest on agaavisiirup GI-ga 10-30 (sõltuvalt tüübist ja valmistamisest), seetõttu kasutatakse seda laialdaselt diabeetikutele sobivates ja tervislikes maiustustes. Keskmise GI-ga on töötlemata nisutooted, pruun riis, valge basmati riis ning koorega keedetud kartulid. Kõrge GI-ga tooted on maisihelbed ja popkorn, paisutatud riis, kooritud kartulid, suhkur, sai, enamus valge riisi sorte, arbuusid, puhas glükoos, karastusjoogid, šokolaad ja mesi.
Samade toodete (nt kartul, riis, suhkur) kohta võib erinevatest allikatest leida erinevat GI-infot. Need sõltuvad konkreetsest toote tüübist, valmimisest, ettevalmistamisest ja ladustamisviisist. Näiteks valge riisi puhul on madalaima GI-ga basmati riis, keedetud kartuli GI on madalam kui praetud kartulil, lühemalt keedetutel madalam kui pikemalt keedetutel, kooritud kartulitel madalam kui koorimata. Kuna GI sõltub tärklise tüübist ja molekulide füüsikalisest paigutusest, on makaronidel, kuigi need on valmistatud nisujahust, palju madalam GI kui teistel nisutoodetel. Kiudained aeglustavad suhkru imendumist, seetõttu on oluline, et neid oleks toidus piisavalt. Süsivesikute imendumise kiirus sõltub ka toidus sisalduvatest hapetest ja sooladest (näiteks õunaäädikas vähendab GI-d, sool suurendab). Vähem keedetud toodetel on tavaliselt madalam GI kui pikemalt keedetutel.
Kõrge glükeemilise indeksiga toodete (nt suhkur, sai, mesi, kartul, valge riis jne) söömisel tõuseb ja langeb veresuhkru ja insuliini tase järsult. Sellised kõikumised on inimkehale kahjulikud. Suure GI sisaldusega toidud võivad olla abiks aeg-ajalt, kui pead pärast tugevat treeningut jõudu taastama või põed hüpoglükeemiat. Regulaarne kõrge GI sisaldusega süsivesikute tarbimine võib häirida keha endokriinsüsteemi ja ainevahetust ning viia II tüüpi diabeedi väljakujunemiseni.
Madala GI sisaldusega tooted põhjustavad tavaliselt madalamat insuliinivajadust (kuigi mitte alati), aidates vähendada halva kolesterooli taset. Madala glükeemilise indeksiga süsivesikute sisalduse jälgimine toidus on eriti oluline diabeeti ja südame-veresoonkonna haigusi põdevate ning ülekaaluliste inimeste jaoks. Madala GI-ga süsivesikute söömisel jaotub energia ühtlasemalt, inimesel on kauem täiskõhutunne ning tema enesetunne ja töövõime on paremad.
Lisainfot leiad www.glycemicindex.com.
Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole teravilja lihtne seedida. On üsna palju inimesi, kes ei talu teatud teraviljatooteid. Allergia teatud teraviljade suhtes on üsna levinud. Kõige tõsisem teraviljadega seotud haigus on tsöliaakia.
Gluteen on teraviljavalk. Häiret, mille korral keha teravilja gluteeni ei lagunda, nimetatakse tsöliaakiaks. Seda määratletakse kui geneetilist immuunhaigust. Lagundamata valk põhjustab allergilist reaktsiooni, soolepõletikku, kõhulahtisust, puhitust, kehakaalu langust, depressiooni, aneemiat jm. Selle sümptomid võivad olla selged, kuid tavaliselt on need varjatud, seetõttu on see haigus palju rohkematel inimestel kui diagnoositud: täiskasvanutel, imikutel, lastel.
Tsöliaakiat põhjustab gluteen nisus, rukkis ja odras. Kaer sisaldab samuti gluteeni, kuid see kuulub teise botaanilisse rühma ning kaeravalgu keemiline struktuur erineb nisu, odra ja rukki omast. Gluteenitundlikele inimestele kahjulikke gluteeni osi nimetatakse prolamiinideks, kaeras on selleks aveniin, nisus gliadiin ja rukkis sekaliin. Kaeras on nisuga (gliadiin) võrreldes ainult kümnendik valku (aveniin). Enamik gluteenitalumatusega inimesi talub kaera, ehkki mitte kõik. Erinevate riikide tsöliaakiaorganisatsioonid soovitavad lisada menüüsse kaeratooteid, eriti lastele. Seda tuleb teha järk-järgult. Tsöliaakia ei ole ravitav haigus, kuid gluteenivaba dieedi järgimine paneb inimesed end tervena tundma.
Gluteenivaba dieet
Teraviljadest on gluteenivabad riis, hirss ja mais. Teistest taimedest on seda tatar, kinoa, amarant, tapiokk, kartul, päevalilled, linaseemned, sojaoad, kikerherned, pähklid, läätsed ja oad. Oluline on meeles pidada, et gluteen ei esine mitte ainult traditsioonilistes teraviljatoodetes - teraviljas, hommikuhelvestes, jahus, makaronides, küpsetistes (koogid, vahvlid, pitsad, pannkoogid, küpsised), vaid ka puljongites, maitseainesegudes, batoonides, pudingutes, maiustustes, magustoitudes ja jookides. Peamine põhjus, miks seda kõikjale lisatakse, on see, et gluteen on maitsev ning sellel on ka siduvad, toitu paksendavad omadused.
Tasub teada, et looduslikult gluteenivabad kultuurid on tavaliselt gluteeni sisaldavate kultuuridega segunenud. Seetõttu on olemas spetsiaalne toiduainete grupp „kontrollitult gluteenivaba“, mis on tähistatud sellise või sarnase märgiga (vt paremal).
Sel viisil tähistatud tooted on valmistatud teraviljast, mida kasvatatakse nisust, rukkist ja odrast eraldi. Seda jahvatatakse ja segatakse eraldi veskis, pakendatakse eraldi seadmetega ja ladustatakse eraldi. Kaer saastub põlluharimise, transpordi ja töötlemise käigus peaaegu alati muude gluteeni sisaldavate teraviljadega, sellepärast leidub kaubanduses ka eraldi kasvatatud ja töödeldud kaera.
Arvatakse, et tsöliaakia ja muud teraviljatalumatuse haigused on levinud vilja rafineerimise, liigsete toidulisandite ja üksluise toidu tarbimise tõttu, samuti heade bakterite, asendamatute rasvhapete, vitamiinide ja mineraalide puuduse tõttu. Tsöliaakiavastane dieet on tsöliaakiaga inimestele hädavajalik, kuid soovitatav ka muude immuunhaiguste, nahahaiguste või ka näiteks autismi korral. Mõned toitumisspetsialistid soovitavad vältida gluteenirikkaid tooteid, eriti nisu (vähktõve ennetamiseks). Kõik peaksid proovima tarbida oma igapäevasel toidulaual võimalikult palju erinevaid teravilju (mitte ainult nisu) ja proovima võimalikult suures osas asendada rafineeritud teraviljatooted täisteratoodetega (niivõrd kui seedimine seda võimaldab).
Gluteenivabad tooted on meie e-poes eraldi märgistatud. Gluteenivabade toodete all pole loetletud kõik selle eeldusega tooted, vaid ainult need, mille kohta tootja on ise eraldi märkinud, et toode on gluteenivaba. Näiteks riis ja hirss ei sisalda gluteeni, kuid on võimalik, et nende tangud või helbed võivad sisaldada gluteeni sisaldavate teraviljade lisandeid või jälgi.
Eraldi tasub välja tuua, et Bauck Hof-i gluteenivabad küpsetussegud ja muud tooted on erakordselt maitsvad vaatamata sellele, et need ei sisalda gluteeni!
Täisteratoode (whole grain) – tangud, leib, helbed, pasta, küpsised – ei tähenda, et need on valmistatud jahvatamata või jämedalt jahvatatud teradest. See tähendab, et jahu ei ole sõelutud. Jahusse jääb seega kogu tera, ka kliid.
Tera koosneb endospermist, mis moodustab umbes 83% tera massist, mitmekihilisest kaitsekestast (mis sisaldab kaitseaineid - antioksüdante ja fütotoitaineid), kliidest ning idudest, mis talletavad tera toiduvarusid (antioksüdante ja vitamiine). Täistera võib idaneda. Teravilja töötlemise käigus jääb tavaliselt alles ainult endosperm (koosneb valkudest ja süsivesikutest), aga kliid koos kõigi kasulike ainetega eemaldatakse.
Täisteratooted sisaldavad kiudaineid, antioksüdante ja fütotoitaineid, mis aitavad kontrollida veresuhkrut ja kolesterooli. Seetõttu soovitatakse täisteratooteid kasutada südame- ja veresoonkonnahaiguste, diabeedi ja ülekaalu riskiga inimestele. Kliidel on absorbeerivad omadused: need imavad ja eemaldavad soolestikust toksiine, säilitades sel viisil soolestiku hea seisundi (mis on inimese tervisele hädavajalik).
Täisteratooted ja rafineeritud nisutooted erinevad toiteväärtuse poolest eriti. On hästi teada, et valgel nisujahul pole peaaegu mingit toiteväärtust. Selles osas erineb nisu näiteks speltanisust, milles kasulikud ained ei asu mitte ainult tera kesta all, vaid kogu tera ulatuses. Teistest populaarsetest teraviljadest võib mainida riisi. Valge (puhastatud) riis on paremini seeditav kui täisterariis (puhastamata, pruun), kuid see on palju suhkrurikkam ja selles on vähem toitaineid. Näiteks on pruun riis rauarikas toode, aga valges riisis rauda praktiliselt pole.
LCPUFA - Long Chain Poli Unsaturated Fatty Acids on pika ahelaga polüküllastumata rasvhapped. Tuntud ka kui Omega-3 ja Omega-6. Need on asendamatud rasvhapped - inimkeha ei sünteesi neid ise, vaid peab need toiduga saama. Need on inimkeha toimimiseks vajalikud. Eriti rõhutatakse asendamatute rasvhapete tähtsust närvidele, ajule, silmadele ja hormoonidele.
LCPUFA ehk Omega-3 ja Omega-6 ei ole konkreetsete rasvhapete nimed, vaid nende rühmad. Omega-3-st on kõige laialdasemalt tuntud alfa-linoleenhape, mille rühmas on kokku 9 erinevat hapet. Vastavalt räägitakse Omega-6 rühma puhul enamasti linool- ja gammalinoleenhapetest, aga neid rasvhappeid on veel kuus. Need on kõik inimkeha jaoks sarnaselt olulised, kuid neil on erinevad allikad ja spetsiifiline toime.
Samuti kasutatakse nimetust Omega-9 rasvhapped. See on tavaliselt oleiinhape, mida leidub oliiviõlis. See rasvhape on monoküllastumata ega ole hädavajalik. Oliiviõli raviomadused ei tulene mitte selles sisalduvatest rasvhapetest, vaid fütotoitainetest ja muudest sekundaarsetest aktiivsetest bioloogilistest ainetest.
Toitumisteadus rõhutab üha enam asendamatute rasvhapete, eriti Omega-3, tähtsust meie tervisele. Euroopa Liit on LCPUFA imikute piimasegudesse lisamise isegi kohustuslikuks teinud. Seda seetõttu, et lapse aju areneb kõige kiiremini raseduse viiendast kuust viienda kuuni pärast sündi (ja kuni aastani). Seetõttu võivad imikud, kes ei saa rinnapiima, kannatada nii Omega-3 kui ka Omega-6 puuduse all.
LIVIN müüb tooteid Saksamaa ettevõttelt Töpfer, kellel on saja-aastane kogemus imikutoidu ning mahedate, probiootikumide ja LCPUFA-ga rikastatud piimasegude tootmisel. Töpfer kasutab oma toodetes selliseid Omega-3 ja Omega-6 koguseid, mis on kõige lähedasemad vastavas vanuses saadava rinnapiima koostisele.
Himaalaja sool ongi meresool - lihtsalt see meri on väga vana ja moodustus sadu miljoneid aastaid enne Himaalajat. Meresoola hinnatakse selle keemilise koostise tõttu rohkem kui kivisoola. See vastab kõige paremini inimkehale omasele mikroelementide mitmekesisusele. Natur Hurtig asutaja sõnul on „looduslikus soolas sisalduvate mineraalide kogus tasakaalus sellega, mida inimesed ja loomad tegelikult vajavad“.
Tavapärasel meresoolal on üks oluline puudus - see võib olla saastunud raskemetallidega (ookeanide saastumise tõttu radioaktiivsete ja muude jäätmetega). Olemas on ka saastumata meresoola, mida saadakse kaitsealadelt. LIVIN müüb ka seda. Väärtuselt sarnaneb see kõige enam Himaalaja soolaga, kuid Himaalaja sool on siiski vanim, mikroelementide poolest rikkaim, puhtaimalt säilinud ning energeetiliselt kõige tugevam.
Himaalaja soolal on KÕIK eelised - see on rikkalikult mikroelemente sisaldav meresool, kuid kuna see meri on juba ammu mägedesse peitunud, ei ole sool raskemetallidega saastunud. Enamikus kaevandustes on sool segunenud liiva, saviga jne, seega tuleb seda puhastada, mis aga vähendab selle väärtust. Natur Hurtigi kaevandustes kaevandatud sool on looduslikult nii puhas, et seda pole vaja rafineerida (töödelda).
Jood. Tavaline lauasool on rafineeritud kivisool, mis sisaldab ainult naatriumkloriidi ja millele on kunstlikult lisatud joodi, fluori ja paakumisvastaseid aineid. Samuti säilitab see rafineerimisel kasutatavat alumiiniumi ja laktoosi. Himaalaja sool sisaldab nii palju joodi, kui seda seal looduslikult on, aga mitte nagu Eesti nõuded seda kunstlikult jodeeritud soola puhul ette näevad (20-30 mg/kg). Kuid hügieenistandardid reguleerivad joodi kui soola lisandit, mitte kui looduslikku koostisosa. Joodipuuduse kompenseerimiseks on olemas palju vetikaid sisaldavaid looduslikke joodirikkaid toidulisandeid.
Himaalaja sool sisaldab toidus palju harvemini esinevaid ja raskemini kättesaadavaid mikroelemente: lisaks naatriumkloriidile ka kaltsiumi, kaaliumi, sulfaati SO4, magneesiumi, räni, strontsiumi, broomi, rauda, tsinki, baariumi, titaani, mangaani, seleeni... (kokku 84 elementi). Rääkimata kõigi elementide koguste tasakaalust ja läbi aegade säilinud bioloogilisest teabest.
Pane tähele, et müügil on ka palju võltse Himaalaja soolasid. Näiteks Krakówi kaevanduste sool, mis on samuti roosa, kuid teistsuguste omadustega. Pööra tähelepanu kauba märgistusele: tooteetiketile peab olema lisaks importijale märgitud ka tootja (selle nime järgi saab teada, kas vastaval ettevõttel on Himaalajas kaevandused).
Spirulina on sinakasroheline vetikas. (Blue Green Algae). See pole tõeline vetikas, kuna sellel puudub kõva rakukest (taimerakkudel on kõvad kestad), aga see toitub fotosünteesi abil nagu taim. Spirulina on väga vana - üks esimesi eluvorme Maal.
Klorella on rohevetikas. See sarnaneb rohkem taimega, kuna selle rakkudel on kõvad kestad.
Spirulina ja klorella on toitainete osas ilmselt kõige täiuslikumad toidud, sest need sisaldavad valke, mineraale, mikroelemente, vitamiine, rasvhappeid, pigmente ja antioksüdante.
Spirulina sisaldab: 60–70% valke, beetakaroteeni, GLA-d (gamma-linoleenhape, tuntud kuningakepi ja kurgirohu õlist), sulfolipiide, glükolipiide, polüsahhariide, rauda, magneesiumit, kaltsiumit ja B12-vitamiini. Mitmed teaduslikud uuringud osutavad spirulina positiivsele mõjule:
Klorella sisaldab: 58% valku, kaltsiumit, rauda, magneesiumi, fosforit, tsinki, joodi, GLA, B1, B2, B3, B6, B12, C- ja E-vitamiini, foolhapet, inositooli ja pantoteenhapet. See on parim klorofülli allikas. Klorofüll on oluline aine toksiinidest (sealhulgas raskemetallidest) vabanemisel. Seda leidub kõikides rohelistes köögiviljades, kuid palju madalamates kontsentratsioonides. Klorella toime:
Kuigi neil vetikatel on sarnased omadused, kasutatakse klorellat rohkem organismi puhastamiseks ja raviks, spirulinat aga toiduks. Nende tootmine on erinev. Klorellat on keerulisem kasvatada - vaja on keerukamat varustust ning samuti kasvab nendes vetes palju muid vetikaid, mis segunevad klorellaga ja seega ka saastavad seda. Seetõttu on eriti oluline kasutada mahedat klorellat. Spirulina kasvab aluselistes vetes, kus muud vetikad ei kasva. Seda on lihtsam koguda.
Kuna spirulina ja klorella on joodirikkad, soovitatakse kilpnäärmeprobleemidega inimestel neid ettevaatlikult kasutada ning pidada enne kasutamist nõu arstiga.
Erinevad kroonilised haigused, näiteks vähk, südamehaigused, Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi, on osaliselt seotud oksüdatiivse stressiga. Samuti mõjutab see oluliselt vananemisprotsessi. Ehkki inimkehal on vabade radikaalide vastu võitlemiseks oma süsteemid olemas, ei tööta need alati tõhusalt.
Puu- ja köögiviljad on suurepärased antioksüdantide allikad. Mõned mineraalid ja vitamiinid, näiteks C- ja E-vitamiinid ning nende isomeerid (tokoferoolid ja tokotrianoolid) ja seleen toimivad antioksüdantidena. Samuti mängivad rolli sekundaarsed bioloogilised aktiivained: karotenoidid, isoflavoonid, flavonoidid ja proantotsüanidiinid. Antioksüdandid on toitained, mis vähendavad märkimisväärselt negatiivsete reagentide - hapniku ja lämmastiku - mõju inimese normaalsetele füsioloogilistele funktsioonidele. Primaarsed antioksüdandid peatavad või pidurdavad oksüdatsiooni esimest faasi, sekundaarsed antioksüdandid aeglustavad oksüdatsiooniprotsessi.
Taimede antioksüdantset tugevust hinnatakse paljude erinevate süsteemide järgi, mis põhinevad erinevatel parameetritel, hindamismeetoditel jne. Kuna taimed ja neis sisalduvad ained reageerivad erinevatele radikaalidele ja oksüdatsiooniallikatele erinevalt, varieeruvad ka nende antioksüdantsuse astmed. Seetõttu võivad sama taime antioksüdantsete omaduste hinnangud erinevate skaalade järgi oluliselt erineda ning pole võimalik neid matemaatiliselt tähenduslikult siduda ja saada ühtlast tulemust. See pole tingitud ainult metoodikast, vaid ka uuritud taime alamliigist, saagikoristuse ajast, töötlemisest jm erinevustest.
Mainida tuleks Riiklikku Vananemise Instituudi (National Institute on Aging), mis kuulub USA riiklike tervishoiuinstituutide süsteemi (National Institutes of Health (NIH)), antioksüdantide hindamissüsteemi ORAC (Oxygen Radical Absorption Capacity). Seda on üsna lihtne kasutada ja seal on umbes 300 positsiooni.
Selles hindamissüsteemis nimekirja alguses on põhiliselt maitseained (nelk, kaneel, kurkum, ingver, muskaatpähkel, vürtsköömen, must pipar) ja ürdid (basiilik, pune, tüümian, petersell, estragon, salvei), marjad (acai, leeder, kibuvits, mustikas, põldmari, vaarikas, jõhvikas, goji), kuivatatud puuviljad (pirn, ploom, aprikoos, rosin), pähklid (pekanipähkel, Kreeka pähkel, sarapuupähkel), oad, läätsed, artišokid, šokolaad, kakao ja punane vein.
See, mida saab ja mida tuleb etikettidele kirjutada, on rangelt reguleeritud. Sildi teksti ei saa vabalt valida. Meie kui maaletooja aadressi märkimine on kohustuslik. Hoiatus, et toidulisand on toiduks mittekasutatav toode, on toidulisandite märgistamiseeskirjade kohaselt kohustuslik.
Märgistusele ei saa kirjutada teavet toidu tervisemõjude ja isegi toidulisandite tervisemõjude kohta, sest toidu märgistamiseeskirjad keelavad igasugused vihjed tervisemõjude kohta (!). Seda isegi juhul, kui toitu imporditakse ELi riigist ja originaalsildil kirjeldatakse mõju tootja keeles. Tervisemõjusid võib välja tuua ainult toodete puhul, mida on kliiniliselt uuritud.
Etikettide kleepimisel proovime mitte kinni katta originaalkeeles pakendil olevat infot, aga see pole alati võimalik, eriti kui pakend on väike. Samuti saame aru, et etikett on tihti täiesti tarbetu, sest toote kasutamisviis on iseenesestmõistetav ja koostis on näha originaalpakendil, samuti rikub etikett toote välimust. Kuid märgistus on kohustuslik kõikidele toodetele.
Kaks sama nimetusega toodet pole tingimata samad. On mõned väga selged erinevused, millele tuleks tähelepanu pöörata:
Ecomil (Hispaania) on väga tuntud pulbriliste piimaasendajate tootja. Pulbrilistel toodetel on vedelatega võrreldes palju eeliseid. Pakendamist on palju vähem, seega tekib ka vähem prügi. Pulbri säilivusaeg on pikem, seda saab hoida väljaspool külmkappi, reisile kaasa võtta jne. Pulbrist saab teha soovitud kontsentratsiooni ja magususega jooki, samuti saab seda kasutada pudru või muu toidu valmistamisel. Ecomil kasutab mandleid, mis kasvavad tootmisest 70 km raadiuses.
Vegan-märgistus on toodetel, mis ei sisalda loomset päritolu koostisosi (sh piim, vadak, mesilasvaha, mesi).
„Pole testitud loomade peal“ tähendab eelkõige seda, et toote toksilisuse kontrollimiseks ei ole kasutatud ühtegi looma. Nagu kõik küll teavad, kuigi ei taha sellele mõelda, on sellised katsed loomapiinamine (piisab sellest, kui meenutada ilukirjandusest Pavlovi koera). Seega näitab tarbija oma valikutega, kas soovib osaleda majandussuhete ahelas, milles on kasutatud vägivalda.
Teine põhjus, miks valida loomadel katsetamata tooted, on meie endi ohutus. Asi on selles, et loomkatsed ei taga de facto toote ohutust. Ajaloost on teada palju juhtumeid, kus bürokraatlike nõuete alusel loomade peal katsetatud ravimid on põhjustanud inimestele terviseprobleeme ja isegi surma. Selle põhjuseid on üsna lihtne mõista - inimeste ja loomade organismid on väga erinevad. Mis on kahjulik ühele või teisele loomale, võib inimesele olla kahjutu (nt päevalilleõli on hiirtele mürgine, inimestele aga kasulik). Võib olla ka vastupidi - see, mis ei kahjusta teatud loomi, võib inimestele kahjulik olla. Lisaks ei suuda loomkatsed toote manustamisviisi täpselt jäljendada, rääkimata sellest, kuidas see tarbijaid 10 kuni 20 aasta jooksul mõjutab. Inimese mudelile lähenemiseks tehakse katseid inimestele lähemal olevatel loomadel (näiteks ahvidel) ja katseid tehakse palju. Kuid ikkagi ei taga see toote ohutust ja ikkagi piinab see loomi. Halvim on aga see, et inimeste arvates on need katsed toote ohutuse tagamiseks vajalikud.
Kolmas põhjus on see, et potentsiaalselt mürgiste toodete hindamiseks on ka teisi, usaldusväärsemaid meetodeid, näiteks katseklaasireaktsioonid (in vitro) ning teoreetiliste teadmiste rakendamine.
Tuleb meeles pidada, et loomkatseid kasutatakse toote toksilisuse kontrollimiseks, mitte selle tõhususe mõõtmiseks. Need on olulised tootjatele (eriti ravimite, toidulisandite, kosmeetika ja puhastusvahendite omadele), kes kasutavad potentsiaalselt mürgiseid aineid. Looduslike ja ökoloogiliste toodete tootjad ei kasuta selliseid aineid põhimõtteliselt (ka nende kasutatud ained võivad põhjustada siiski talumatusest või allergiast tulenevaid individuaalseid negatiivseid reaktsioone), seega pole loomkatsed neile ka aktuaalsed. Toote tõhususe ja atraktiivsuse kontrollimiseks tehakse tihti katseid vabatahtlikega. Seega tähendab märge „pole testitud loomadel” ka seda, et tegemist on looduslike toodete tootjaga.
1. Kuidas värvida?
2. Mida tähendavad tähed ja numbrid juuksevärvide nimedes?
Värvide kuuluvust rühmadesse näitavad tähed:
N - naturaalne värvipalett
G - Gold kuld
M - Mahogany punane
C - Copper vasepruun
A - Ash tuhkhall
Numbrid näitavad heledust: 1 on tume, 10 on hele.
Tähtedeta värvid on tuntud fashion/trande värvidena: pruun, punane, sinine.
Tuleks lugeda originaalnimetust, mis näitab, mis suunda värvitoon kaldub, vaadata tuleks värvipaletti ja teha juuksesalgu test, et näha, kuidas konkreetne värv juustel jääb (juuksed sisaldavad ka oma pigmente).
3. Millist tooni on kõige parem kasutada hallidel, värvimisele vastupidavatel juustel?
Naturaalsed toonid (N). Need katavad juukseid paremini kui toonid A, C, M või G.
NÕUANDED:
4. Mida teha, kui juukseid on raske värvida?
Võid muuta värvi ja aktivaatori suhet, valades enne värvi lisamist ära 25% aktivaatorit. Värvi selle seguga nagu tavaliselt, lihtsalt ära kanna segu juukseotstele varem kui 5 minutit enne värvimise lõpetamist.
5. Mõnel inimesel jäävad naturaalse või kuldse tooniga värvides juuksed punakad või kollakad. Mida teha?
Sel juhul tuleb N ja G segada tuhavärviga 8A. Kalla ära üks korgitäis N või G värvainet ja asenda see ühe korgitäie 8A värviga. Mõne jaoks ei piisa ühest korgist, siis võib 8A värvaine kogust suurendada, kuid mitte rohkem kui 50%.
6. Kas ma saan kasutada NATURTINT® -i, kui olen varem kasutanud tavalisi püsivärve?
Jah, ilma probleemideta. Kuigi on soovitatav eelnevalt läbi viia juuksesalgu test.
7. Kas ma saan NATURTINT®i kasutada pärast keemiliste lokkide tegemist?
Jah, kuid soovitame peale lokkide tegemist oodata 48 tundi ja alles siis värvida. Nutrideep® värvi fikseeriv palsam taastab keemiliste lokkide tegemisel kahjustatud juuste kutiikulit. Juuksed saavad tagasi oma sära ja pehmuse.
8. Kas NATURTINT® -i saab kasutada juustel, mida on eelnevalt värvitud looduslike värvainetega (henna, basma)?
Ei, looduslike värvidega värvitud juustel ei saa püsivärve kasutada. Need tuleb välja kasvatada ja alles siis värvida.
9. Kuidas mõjub juustele fikseeriv aine NUTRIDEEP®?
10. Värv tuhmub kiiresti. Mida teha?
Järgi juhiseid - kasuta pärast juuste värvimist Nutrideep® fiksaatorit ja hoia seda peas 2 minutit nii, et kõik juuksed oleksid kindlasti kaetud. Nutrideep® peaks välimise juuksekihi sulgema nii, et värvipigment jääks juuksekoorde ja püsiks kaua. Samuti hooldab ja tugevdab see juukseid.
11. Kui ma ei ole värviga rahul, kas võin mõne aja pärast uuesti värvida?
See sõltub peanaha seisundist, kuid tavaliselt piisab, kui oodata 2-3 päeva. NATURTINT® värvid on tänu oma eksklusiivsele koostisele maksimaalselt sõbralikud juustele ja peanahale. Värvaine koostisosa PEG 2 OLEAMINE (sojaubadest) kaitseb peanahka.
12. Miks ei saaks selle värviga kulme värvida? Me võime küll nii öelda, aga kas see on tõesti ohtlik?
Värv on mõeldud juuste värvimiseks. Kuna kulmud on silmade lähedal, oleks seda juba värvide komponeerimisel vaja arvestada ning samuti peaksime katsetama värvi mõju silmaümbruse nahale, millele kehtivad rangemad nõuded.
13. Kas NATURTINT® juuste püsivärv on ohutu?
Formaalselt on kõik lubatud ja deklareeritud koostisosade ja toimega tooted ohutud. Naturtinti värvide osas pole kahtlusi, kuna neid toodab ravimifirma Phergal Laboratorios, kus standardid ja kontroll on palju kvaliteetsemad kui kosmeetikatehastes.
Kui me räägime ohutusest kui kemikaalide puudumisest, siis peame ka märkima, et Naturtint juuksevärvid on tänapäeval turul ühed kõige ohutumad juuksevärvid. Oluline on mõista, et kauakestvaid värve, mis hallid juuksed täielikult heledaks muudaksid, on kemikaalideta tavaliselt võimatu toota! Eelkõige vesinikperoksiid. See on kinnitatud allergeen ja pakendil on selle kohta selged hoiatused.
Oleme alati rõhutanud, et Naturtint pole ei mahe ega naturaalne juuksevärv (kuna selliseid püsivärve pole üldse olemas), kuid see on võimalikult jätkusuutlik. Phergal Laboratorios toodab neid juuksevärve ilma ammoniaagi, resortsinooli, parabeenide, DEA, mineraalõlide, SLS-i, silikoonide, parafiini, raskmetallide, formaldehüüdi derivaatide ja kunstlike aroomaineteta. Peroksiidi lisab Naturtint igale juuksevärvile eraldi minimaalses vajalikus koguses - teised püsivärvide tootjad nii ei tee. Naturtinti värvid sisaldavad taimseid koostisosi, mis aitavad juukseid kaitsta ja turgutada. Saame nii tarbijatelt kui ka nende juuksuritelt palju head tagasisidet just juuste parema väljanägemise ja seisukorra kohta! Muide, 5 aasta jooksul pole registreeritud ühtegi (!) kaebust allergia või ärrituse kohta.
Kui soovid kemikaalideta värvi, vali hennal põhinevad looduslikud Indian Henna juuksevärvid, mida on saadaval mitmes toonis. Need on suurepärased hallivabade juuste värvimiseks.
14. Kas leidub ka ilma PPD-ta püsivärve?
PPD (para-fenüleendiamiin või p-fenüleendiamiin) on oksüdeerija, mida kasutatakse kauapüsivates juuksevärvides laialdaselt. Seda on lubatud Euroopa Liidus kasutada, kuigi see on allergeen. Risk, et see avaldab mõju, kasvab, kui värv sisaldab teist tugevat allergeeni - ammoniaaki. Kõik kauapüsivad juuksevärvid on valmistatud PPD-ga (sealhulgas Naturtint), kuna seni pole leitud viisi püsivärvide tootmiseks, mis kataksid halle juukseid hästi, kuid ei sisaldaks PPD-d ega muid sarnaseid aineid.
Kui juuksevärvide pakendil on märge „ilma PPD-ta“, tähendab see, et kas värvaine ei anna nii head tulemust või et kasutatud on mõnda teistsuguse nimetusega, kuid sarnase mõjuga ainet. Mõned tootjad väidavad, et nende juuksevärvid on PPD-vabad, kuid koostist vaadates võib leida analoogse aine - 2,5 diaminotulueeni. See on suhteliselt uus aine, mis kuulub samasse riskirühma kui PPD, kuid 2,5 diaminotulueeni kontsentratsioon on kõrgem.
Lühike vastus oleks see, et toode peab olema võimalikult naturaalne ja jätkusuutlik. Siiski on oluline mõista, miks kõõm tekib.
Meie nahk toodab pidevalt rasu, mis kaitseb seda väliste mõjude eest: päike, külm, kuumus, mikroobid (seened). Kui peseme sageli pead tugevaid kemikaale (näiteks SLS - Sodium Lauryl/Laureth Sulphate) sisaldavate šampoonidega, jääb nahk praktiliselt kaitseta. Selle tagajärjel võib see kuivada, sügelema hakata ja ilmub kõõm.
Püsiv rasvapuudus võib aktiveerida peanahas olevad rasunäärmed ja põhjustada juuste ebaharilikult õliseks muutumist. Sellistel juhtudel piisab sellest, kui võtta kasutusele naturaalne šampoon ja palsam ning mõne aja pärast (kuu või kaks) rasvade sekretsioon normaliseerub, nahk lõpetab sügeluse ja kõõm kaob.
Sellistel juhtudel soovitame kasutada ökoloogilist Odylique mahedate ürtidega või teepuu ja ürtidega šampooni ning Aubrey teepuu ja kuningakepi šampooni.
Pea meeles, et pärast sünteetilistelt kosmeetikatoodetelt naturaalsele kosmeetikale üleminekut võivad sümptomid (kõõm, punetus, sügelus) naha puhastumise ajal mõneks ajaks tugevneda, aga hiljem kaovad need täielikult. Samuti ei tohiks iga päev pead pesta. Igal kehal on oma rasu eraldumise rütm, mida tasub märgata ja leida sobiv tasakaal tervete ja ilustandarditele vastavate juuste vahel.
Kui peanahaprobleemid püsivad pea pesemisel looduslike šampoonide ja palsamitega, on soovitatav pöörduda dermatoloogi poole, kuna on tõenäoline, et tegemist on nahahaigusega: ekseem, psoriaas või allergia. Sel juhul on õrna taimse kosmeetika kasutamine samuti äärmiselt oluline, kuid raskematel juhtudel võib vaja minna ka täiendavat ravi.
Juuste väljalangemine ei ole tavaliselt juuste või peanaha probleem, vaid märk üldistest häiretest kehas. Seda võivad põhjustada saaste, hormonaalse tasakaalu häired ja liigne stress, aga ka polüküllastumata oomega-3 rasvhapete, mikroelementide või vitamiinide (raud, tsink, D-vitamiin jne) puudus. Sellistel juhtudel võib aidata hea juuksehooldus, kuid see ei kõrvalda probleemi allikat.
Lisaks juuksehooldusele soovitame rikastada toidulauda kasulike mahedate toiduainetega (linaseemne-, kanepi- või kõrvitsaseemneõli, goji-marjad, mandlid, rosinad jne), toidulisandite ja supertoitudega (ashwagandha, amalaki, kurgirohu-, mustköömne- või kuningakepiõli, spirulina), juuksehoolduseks soovitame kasutada Aubrey biotiiniga ženšennisarja tooteid või meeste ženšenni ja biotiiniga tootesarja šampooni ja ergutavat juuksetoonikut.
Vahutamine pole vajalik selleks, et šampoon või dušigeel hästi peseks. Oleme sellega lihtsalt nii harjunud ja seostame vahutamist puhtusega (isegi lasteraamatud kujutavad seda nii). Vaht hõlbustab šampooni jaotamist juustele ja aitab seda tunda. Tõsi, vaht hõlbustab ka mustuse enda eemaldamist, kuid häda on selles, et vahu tekitamiseks kasutatakse kõige sagedamini odavaid naftakeemilisi koostisosi: naatriumlaurüülsulfaat (SLS), naatriumlaureetsulfaat (SLES), olefinsulfonaat. Need võivad juukseid ja nahka kuivatada ja ärritada ning allergiat tekitada. Samuti saastavad need keskkonda.
Ükski meie müüdavate šampoonide tootja ei kasuta sünteetilisi puhastusaineid. Nende šampoonide pesuaineks on tavaliselt kookos- ja maisiõliseep (kookosrasva alkoholid maisitärklise glükoosiga). Need ained vahutavad pesemisel õrnalt. Sõltuvalt juuste tüübist võivad need vahutada hästi või üldse mitte, ent täidavad igal juhul oma pesemisfunktsiooni. Sellega harjumine võib lihtsalt aega võtta.
Šampoon tuleks kanda niisketele juustele, lahjendades paksu konsistentsiga šampooni peopesal veega. Pesemisel on soovitatav šampooni veidi aega peas hoida ja seejärel on oluline see veega korralikult välja loputada. Kui me šampooni õigesti ei kasuta, võib jääda pesemata pea tunne. Väärib märkimist, et šampooniga pestes peaksime keskenduma peanahale ja juuksejuurtele ning palsami kasutamisel peaksime keskenduma eelkõige juuksepikkusele. Peanahale ei palsamit tarvis kanda.
Umbes kuu aja jooksul pärast sünteetilistelt šampoonidelt naturaalsetele šampoonidele üleminekut puhastuvad meie peanahk ja juuksed mitmesugustest keemilistest jääkidest. See võib tekitada ka tunnet, et juuksed on halvasti pestud. Siiski pole selles süüdi ei naturaalne šampoon ega mõõdukas vahutamine - juustest eralduvad lihtsalt varasema rikkaliku vahu ja muude sünteetiliste materjalide jäägid. Tuleb vaid kannatlik olla.
Päikesest kiirgavad valguskiired on erineva lainepikkusega. Nende erinevuste tõttu näeme erinevaid värve. UV-kiirte lainepikkus on lühem kui nähtava spektri lühimal värvil - violetsel. Seetõttu kutsume seda „ultraviolettkiirguseks“. Ultraviolettkiiri on kolme tüüpi:
Kriitiline lainepikkus on rahvusvaheline UVA-kiirguse kaitse mõõtmissüsteem, mis on määratletud kui punkt, kus päikesefilter laseb nahale tungida 10% UVA-kiirgusest. FDA klassifikatsiooni järgi tagavad päikesekaitsefiltrid kriitilise lainepikkusega üle 370 nanomeetri hea kaitse.
SPF ehk päikesekaitsefaktor on mõõtesüsteem, mis määrab ära, kui kaua päikesekaitsekreem kaitseb nahka UVB-päikesevalguse eest. SPF-number näitab, kui kaua saab kreemiga ja ilma selleta päikese käes olla ilma päikesepõletust saamata. Oletame, et nahk hakkab ilma päikesekaitsekreemita pärast 10 minuti möödumist punaseks minema. Kui kasutad SPF2 kreemi, hakkab nahk punaseks muutuma 10 minuti asemel 20 minutiga. Kui kasutad SPF25 päikesekaitsekreemi, saab põletust saamata päikese käes olla umbes 4 tundi (25x10 min). Pea meeles, et SPF-i arvud pole absoluutsed. Tulemus sõltub sellest, kui kiiresti hakkab just nimelt sinu nahk päikese käes punaseks minema. Kui nahk hakkab 5 minutiga punaseks minema, võimaldab SPF25 kreem ilma, et nahk ära põleks, päikese käes olla veidi üle kahe tunni (25 x 5 min = 125 minutit).
Samuti on oluline teada, et SPF näitab ainult UVB-kiirguse eest kaitstuse taset - need on ultraviolettkiired, mis põletavad nahka. Kuid see ei mõõda kaitsetaset ohtlikumate UVA-kiirte eest. UVA-kiired tungivad sügavamale nahka ja võivad tekitada kahjustusi rakkude tasandil. Päikesekaitsekreemi valimisel on oluline pöörata tähelepanu, et see pakuks laia spektriga kaitset, nii UVB kui ka UVA kiirte eest.
Sõna „spagüüriline“ pärineb kreekakeelsetest sõnadest „spao“, mis tähendab „eraldama„, ja „ageiro“, mis tähendab „ühendama“. See kirjeldab ravimite valmistamise meetodit Idamaade ja Himaalaja kultuurides ning on tuntud juba mitu tuhat aastat. Seda ekstraktide valmistamise meetodit kasutatakse ajurveedas tänapäevalgi.
Spagüüriline essents saadakse taimede töötlemisel kolmel viisil: kääritamisel, destilleerimisel ja põletamisel. Taim asetatakse vette ja kääritatakse. Seejärel muundatakse destillaat hüdrolaadiks ja alkoholiks. Ülejäänud osa kuivatatakse ja põletatakse valge ja musta tuha eraldamiseks väga kõrgel temperatuuril. Valge tuhk segatakse hüdrolaadi ja alkoholiga. Sellise ettevalmistuse viisiga säilib taime teave ja jõud ning essentsil on eriti tugevad ravivad omadused. Seda protsessi viib läbi kogenud spagüürilise essentsi spetsialist, võttes arvesse päikese ja kuu rütme. Spagüüriline meetod on holistlik.
Milline on spagüüriliste essentside mõju kosmeetikas?
Spagüürilised essentsid mobiliseerivad organismi enda kaitse- ja tervendamisfunktsioone. Nende essentside mõju on nähtav rakkude energiatasandil. Öeldakse, et „sool on maa mälu“. Selles on palju tõde, sest sool võib äratada iga raku sisemise korra ja mälu geneetilisel tasandil. Kuna vees lahustunud sool (lahus) on nii raku sees kui ka sellest väljaspool, on sellel elektrilaeng, mis edastab rakkudele energiaimpulsse. See stimuleerib keha puhastusprotsessi. Rakk ei suuda regenereerimiseks vajalikke aineid (loodusliku tasakaalu seisund) absorbeerida, kuni ta pole täiesti puhastunud.
Spagüürilisi essentse kasutatakse Martina Gebhardti biodünaamilises kosmeetikas.
Enamik meist mõtleb kosmeetikatootel sõna „alkohol“ nähes vedelikule. Kuid kaugeltki kõik alkoholid pole vedelad. Alkoholid on orgaanilised ühendid, milles hüdroksüülrühm (-OH) on seotud alküülrühma süsinikuaatomiga. Sellesse rühma kuulub suur hulk erinevate omadustega aineid. Näiteks E-vitamiin (tokoferool) on alkohol. Loomset päritolu A-vitamiin (retinool), mida sisaldab või, liigitub alkoholiks. Alkoholi leidub ka viskis või muudes alkohoolsetes jookides (etanool).
Alkohole liigitatakse selle järgi, mitu süsinikuaatomit on seotud hüdroksüülrühmadega (C-OH side). Leidub lühikese ja pika ahelaga alkohole.
Tsetüül- (ja müristüül) alkoholid pole vedelad, need näevad välja nagu jämedad kookoslaastud. Pildil on kookospähklist saadud ja retseptides (näiteks kreemides) kasutatud tsetüül- ja müristüülalkoholide tükid. Seda tüüpi pika ahelaga rasvalkoholid on peamised koostisosad, mis muudavad kreemi kreemjaks. Kui laaste kuumas vees keedetakse, lahustuvad need järk-järgult. Lahustumisel muutuvad need imavaks aluseks, millele lisatakse muid õlisid ja ekstrakte, et suurendada kosmeetikatoote efektiivsust.
Vahel nimetatakse sheavõiks ka või-diplokneemi seemnetest saadavat õli ja neid termineid kasutatakse sageli vaheldumisi. Siiski seisavad nende nimetuste taga täiesti erinevad õlid.
Või-diplokneemi õli (ingl. Phulwara butter pressitakse Himaalaja jalamil kasvavast või-diplokneemist (Diploknema butyracea).
Võiseemnikuõli (ingl. Shea butter, prants. Karite) saadakse võiseemniku (lad. Vitellaria paradoxa ehk Butyrospermum parkii) viljadest. See eriline puu kasvab Kesk-Aafrikas, selle õli kasutatakse traditsiooniliselt toiduks, tervendamiseks, naha kaitseks kuuma, päikese ja tuule eest, haavade raviks ning isegi õlilampide ja põllumajanduse jaoks. Pärast läände jõudmist muutus sheavõi looduslikus kosmeetikas väga populaarseks. See on tõesti eriline õli, kuna sobib paljudele, kaitseb nahka kuuma ja külma eest, niisutab ja toidab, sellel on päikesepõletuse vastaseid omadusi ning see sobib eriti hästi tundlikule, ärritustele kalduvale nahale.
Ka või-diplokneemi õli nimetatakse inglise keeles mõnikord shea butter, aga seda juhtub harva. Shea butter tähendab tavaliselt siiski võiseemnikuõli. Siiski on alati kasulik kontrollida ladinakeelset nimetust (tavaliselt on see kosmeetikatoote koostisesse märgitud).
Kosmeetiku kommentaar:
Enne meigi pealekandmist on vaja nägu korralikult ette valmistada: puhastada, toniseerida, kanda peale sobiv aluskreem jne. Sellest sõltub põsepuna või tolmpuudriga saavutatav tulemus.
Tolmpuudrit on kõige lihtsam nahale kanda peale jumestuskreemi kasutamist. Tolmpuuder eemaldab näonahalt rasvase läike, ühtlustab toone ning annab nahale mati tooni ja siidise tekstuuri. Tolmpuuder tugevdab ka selle all olevat meigikihti (nt lauvärv, kulmuvärv), nii et meik püsib paremini ja kauem. Professionaalse meigi tegemisel aitab tolmpuuder värve kergelt hajutada, kui tulemus on saanud liiga läikiv või liiga ere (nt lauvärvid).
Puudri lisamisel juba meigitud näole jaotub põsepuna näol veidi ühtlasemalt ja varjude retušeerimine on lihtsam. Tähtis on tolmpuudri silmalaugudele kandmisel mitte liialdada, muidu läheb see tükki ja pudeneb lihtsalt maha.
Tolmpuudri või põsepuna pealekandmisel on parem kasutada suurt pintslit. Võta pintslile väike kogus puudrit ja kanna näole alles pärast liigse koguse maharaputamist. Kanna seda suunaga allapoole. Küpse naha puhul ei ole soovitatav kanda lahtist puudrit silmade alla, kuna see võib kortsud märgatavamaks muuta. Samuti tuleks olla ettevaatlik tumedama puudriga, kuna see võib samuti kortse esile tõsta.
Särapuudrid ja põsepuna ei sobi näo T-tsooni. Sära sobib ülahuule kohale, põsesarnadele, dekolteepiirkonnale, rangluudele ja kätele. Ja ainult õhtuks.
Põsepuna on näo kontuurimise tööriist soovitud nurkade peitmiseks või esiletõstmiseks. See aitab lisada näole võlu. Natuke põsepuna põskedel, lõual ja otsmikul elavdab nägu ning annab ka silmadele sära juurde. Põsepuna tuleks kanda juba puuderdatud näole, siis jätab see ilusa ja ühtlase mulje. Kanna põsesarnadele, siis jätab see võimalikult naturaalse mulje. Väldi liialdamist.
Kuhu sobib põsepuna kõige paremini? Põsesarnadele. Näo elavdamiseks kanna veidi värvi ka lõuale ja kaelale ning natuke ka kulmude alla. Põsepuna saab kasutada ka näokuju kontuurimiseks. Väldi põsepuna kandmist silmalaugudele.
Naturaalsete jumestustoodetega saavutatud tulemus pole sugugi kehvem kui „tavalise“ professionaalse keemiakosmeetika puhul, pigem isegi parem. Esiteks ei mürgita need tooted keha ning mõjuvad loomulikumalt. Dekoratiivkosmeetika eesmärk ongi ju loomuliku ilu rõhutamine.
Tegelikult on mõned neist mugavad ja taskukohased, kuid tervise seisukohast on meil kahtlusi. Ioonkihi kohta on erinevaid arvamusi ja lõplikuks otsustamiseks ei ole piisavalt infot, kuid peame paremaks neid siiski mitte tootevalikusse võtta.
Tegemist on Hiinas valmistatud tootega, mis pole valmistatud naturaalsetest materjalidest. Ehkki nahaga kokkupuutuv osa on puuvillane, ei ole hügieenisideme ülejäänud osad puuvillased. Peamine absorbeeriv osa on valmistatud sünteetilisest kiust. Puuvilla saab hõlpsasti eristada selle järgi, kuidas see põleb. Andsime proovid laborisse, mis kinnitas, et kiud olid sünteetilised. See tähendab, et hügieeniside võib tekitada allergiat ja selle lagunemise kiirus on palju madalam kui naturaalsetest materjalidest valmistatud sidemetel.
LIVIN müüb Masmi hügieenitooteid naistele, mis on valmistatud Hispaanias ning 100% puuvillast.
Kosmeetikatoote pakendil peab olema märgitud n-ö minimaalne säilivusaeg. Seda märgitakse numbritega sõnade „Parim enne“ või lehtrimärgi järel.
Seda kuupäeva ei ole vaja tootele märkida, kui minimaalne säilivusaeg on pikem kui 30 kuud. Selliste toodete pakenditele on märgitud aeg pärast avamist, mille jooksul toode on ohutu ja seda saab kasutada tervist kahjustamata. Seda infot tähistab avatud konteineri sümboli, millele on kantud perioodi pikkus (kuudes ja/või aastates), välja arvatud juhul, kui kõlblikkusaeg pärast avamist ei ole oluline.
Kui minimaalne kõlblikkusaeg on alla 30 kuu, ei ole vaja näidata, kui kaua võib kasutada juba avatud toodet. See on arusaadav, sest kui keegi hoiab suvel oma kreemi aknalaual või jätab huulepulga autoistmele, siis ei saa ükski tootja garanteerida, et toode säilitab oma omadused mõistliku aja jooksul. Mõned tootjad märgivad siiski, kui pika aja jooksul soovitavad nad parimate tulemuste saamiseks avatud kosmeetikatooted ära tarbida. Kaane sümbolisse sisse on märgitud kuude arv 3 kuu kaupa (st. 3, 6 jne). Seega, kui tootja teab, et tema kreem säilib peale avamist 5 kuud, on pakendile märgitud number 3. Kui see periood ületab 6 kuud, on pakendil number 6.