Hooajaline toit: suvi on hea toidu pidu

Me teame, et hooajaline toit on moes. Kuid sageli tekib küsimus, kas see mood on argumenteeritud või on see ainult vorm ja propaganda. Kuna suvi on rikkalikum aastaaeg, on praegu õige aeg rääkida hooajalisest toidust.

See mood on suurepärane. Eelkõige seetõttu, et see juhib tähelepanu kahele toidu põhiomadusele: parimad kasvutingimused ja värskus.

Kuigi see ei ole kooskõlas kaasaegse inimese ambitsiooniga olla sõltumatu looduse ja toidutehnoloogide püüdlustest neid ambitsioone realiseerida, kasvab looduses siiski kõige väärtuslikum toit. Mida loomulikum, seda rikkalikum on toit maitsete, aroomide ja toiteväärtuse poolest.

Kui maasikat kasvatada külmhoones ja transportida eemalt (mille tulemuseks on toorete korjamine, teel valmimine jne), on maitse üks. Mitte eriti inspireeriv. Me teame suurepäraselt, milleks sellised maasikad on mõeldud - kookide kaunistamiseks (parem kui suhkruroosid) või kokteilidele lisamiseks, et neid saaks nimetada maasikateks. Teine variant - maasikaid kasvatatakse kasvuhoones, kuid transporditakse lähedalt, seega korjatakse juba küpsena.

Veel üks heatahtlik samm - kasvatatud ühepäevases tarneraadiuses, koristatud küpsena, kasvatatud mullas. Siis see algab - klaasi taga või ilma, kile all või ilma. Ja lõpuks saabub maasikate hooaeg - kui küpseid on palju ja meie, sööjad, saame sõltuvalt maasikasordist valida - kes mida eelistab.

Ütlematagi selge, et sellised maasikad on parimad. Aga mitte sellepärast, et praegu on hooaeg ja me peame maasikaid sööma. Sellepärast, et neid kasvatatakse parimatel tingimustel - õues mullas ja sorti on võimalik valida.

Teised head näited suvehooajast on kartul, tomat, suvikõrvits, kukeseened. Esimesed kartulid valmivad suve alguses. Neid tuuakse lõunast, need ei ole meie maitse jaoks eriti maitsvad (ja mitte ainult meie). Aja jooksul kartulid aina valmivad, kuni saame lõpuks neid, millega oleme harjunud, ja siis on käes külma borši hooaeg.

Eriti kui valmivad värsked peedid. Noor, pehme - kõige maitsvam. Kui peet kasvab aedades massiliselt, on käes peedihooaeg. Siis on neid lõbus süüa isegi rohelisena, oluline on need õhukeseks viilutada. Kui keeta, valmib see väga kiiresti, pole midagi võrrelda talviste toiduvalmistamise tundidega.

Nii et muld, lage väli, vahemaa ja õige sort muudavad toidu hooajaliseks. See, mis on sööjale kõige maitsvam ja igale toidutootjale soodne. Sellistest toodetest maitsva roa valmistamiseks ei pea sa olema superkokk. Kui sa just ära ei kõrveta.

Värske kartul, peet, spargelkapsas - aromaatne, pehme. Ei kaua keedetud, luksuslikke kastmeid ega palju vürtse. Värsked köögiviljad on täis polüfenoole, ensüüme ja muid "elutilku". Neid on mõnus aias süüa - kurgid, tomatid, till ja nii edasi. Piisab porgandi pesemises, pole vaja isegi koorida. Kartuleid võib enne jõule valmistada koos koorega, tuleb ainult hästi pesta.

Oleme harjunud talveks palju varuma - keedetud, külmutatud, marineeritud. See on kindlasti suurepärane ja maitsev. Kuid varusid ei tohiks olla väga palju, sest iga söödud värske mari on maailma parim toit, eriti kui seda kasvatatakse oma aias või metsas ja korjatakse oma kätega. Võib-olla oled märganud, et pestud marjad maitsevad erinevalt, isegi kui me need pärast külmutame? Ja oma ostusid me ei pese.

Suvi on hea toidu pidu. See on ka hea võimalus proovida uusi kombinatsioone, suurendades oluliselt köögiviljade hulka toidus. Piisab, kui lisada head külmpressitud õli, puista peale kõrvitsa- või päevalilleseemneid, linaseemneid või hakitud pähkleid.

Ütlete, et suvel ja sügisel on toidu valmistamine odav, hooajalisi toite on palju, aga mida teha talvel? Lükata hooajalise toidu idee järgmisele suve-sügishooajale? Ei midagi sellist.

Talvel ja varakevadel on hooajaline toetuda juurviljadele, mis on seni üsna hästi säilinud, kääritatud köögiviljad, mis on meie soolestikule ja immuunsusele igati kasulikud. Samuti on teistest riikidest pärit hooajaline toit, mis pole nii ära hellitatud, et kaotaks transportimisel oma omadused.

Sügise teisel poolel pressitakse Itaalias, Hispaanias ja Kreekas uut oliiviõli saaki, mida nimetatakse novelloks. Kui õli on tõeline extra virgin ja säästlikult pressitud, siis on aeg seda ohtralt tarbida. Polüfenoolide rohkus on kasulik kogu kehale, eriti veresoontele, nahale.

Valmivad ka pähklid. Mõned Leedus, teised Itaalias ja Hispaanias. Kui ilm on külm ja päevad lühenevad, söö pähkleid. Ka sel ajal on kõikvõimalike kuivatatud puuviljade hooaeg, sest värskete valik on oluliselt vähenenud. Tõsi, formaalselt nende valik ei vähene, kuid kvaliteet pehmelt öeldes muutub - plastmaasikatest oleme juba rääkinud.

Tõsi, apelsinid ja muud tsitrusviljad valmivad jõulude ajal Vahemere aedades. See on nende hooaeg ja siis on nad parimad.

Riisil, hernestel, läätsedel pole selget hooaega, neid süüakse tavaliselt kuivatatult. Ja värsketel ubadel, mida pole vaja isegi leotada, on palju võlu. Minu jaoks pole sügis mõeldav ilma suurtest, kaunadega küpsetatud ubadest valmistatud roata.

Kevadel, pärast uut aastat on väga väärtuslik ja maitsev süüa idusid: seemned, oad, teraviljad. Palju aineid, organism vajab neid. Niipea kui valmivad spargel ja esimene salat ilmuvad, see isu loomulikult kaob. Isegi värsked terad on maitsvamad ja väärtuslikumad kui neist valmistatud saiakesed. Seda erinevust tunnevad aga ainult need, kes ise vilja jahvatavad või elavad veski lähedal ja saavad värskelt jahvatada.

Vastus küsimusele - millal said maitsta esimest maasikat? - on anekdoot. Ida-Euroopa inimese küsimusele, millal maitsesid esimest maasikat, vastas ameeriklane, et kell kaheksa hommikul, kui supermarketid lahti tehakse. Kuid see ka tänapäeval, nii et süžee ei sobi enam nalja tegemiseks ning hooajalisest toidust on saanud mitte vajadus, vaid võimalus.

Muide, hooajaline toit on meeldiv ka majanduslikus mõttes - hind on sel ajal parim, kui just ei toimu mingit massilist saagi hävimist. Nii et hooajaline toidumood ei ole turundusloosung, vaid põhjendatud valik igas mõttes.

Autor: Tervisliku eluviisi uurija Guoda Azguridienė. Artikkel on avaldatud Delfi.lt -s