Heast kohvist

Nagu lubasin, vahetan teemat, et rääkida praktilisematest asjadest. Mõtlesin kirjutada teest. Olen aeg-ajalt üllatunud, kuidas isegi Jaapani restoranides valmistatakse rohelist teed keeva veega, mistõttu tulemus on täiesti maitsetu ja mittejoodav. Isegi moodsad teed ei aita. Kuid teest kirjutan hiljem.

Seekord jäi peale hoopis kohv. Seda teeb ta tihti. Mu otsust mõjutas ka raamat, mida ma hetkel loen ning milles on tihtilugu juttu kohvist. Lisaks veel saatis Itaalias elav sõber mulle lingi kohvi käsitlevale artiklile, mida ennist lugesin. Seal olid äärmiselt detailsed tähelepanekud, isegi paberitopsi maitse kohta. Vastasin sõbrale, et see oli suurepärane artikkel, kuid selle lugemust takistasid pikad kõrvalekalded seotud teemadel - inimesed, asjad, kohad. Hiljem mõtisklesin, mida kirjutaksin ise kohvist ja minu mõtted ujutasid (minu) inimesed, asjad ning kohad... Äkki sellepärast ei kirjutanudki ma kunagi kohvist, sest see oleks olnud liiga isiklik?

Luban, et ei joo praegu kohvi. Minu suhet kohviga iseloomustab kõige paremini järgmine sündmus minu elus. Ühel hetkel loobusin liha söömisest ja kohvi joomisest. Ma ei tahtnud enam kunagi liha ja mul polnud mingeid kavatsusi selle juurde naasta. Ma pole kolmteist aastat kohvi joonud ent… tahtsin seda kogu aeg. See räägib kohvist küll head, kuid minust endast mitte ja mul on raske seda isegi lugeda. Aga ma olen hirmus kangekaelne. Võiksin end välja vabandada nii päritolu kui ka jäära tähemärgiga. Nali naljaks. Mis aga pole nali on see, et tahe pole alati abiks vaid vahel hoopis komistuskiviks.

Itaalias hakkasin taas kohvi jooma. Ainult et pehmelt öeldes väiksemates kogustes kui enne loobumist. Ma joon pärastlõunal ühe tassi espressot ja sedagi mitte iga päev. Kuid espresso peab olema hea. Päris käpaga espressomasinast või kodus keedetud alumiiniumist moka kohvikannust. Ilma siirupite ja muude lisanditeta. Mul pole Itaalias kuigi rikkalikku kohvi joomise kogemust, kuid sealne kohv on üks meeldivamaid maitseelamusi. Kohvi iseloomustavad ilmselt kontrast ja draama (nagu kirjutab Sitsiilia kogemusest K Sabaliauskaitė), sellega ei seostata roose ega päikeseloojanguid.

Sõitsime autoga mööda Apuulia teid ja kuigi meil oli marsruut, siis põhimõtteliselt sõitsime sinna, kuhu silmad viisid. Kuni tekkis kahtlus, et tee ei vii kuhugi. See hakkas kitsenema, nägime põlenud maju ja autosid, mille ümber ei paistnud olevat ühtegi inimest. Kõik oli räämas. Lõpuks sai tee lihtsalt otsa. GPS ei näidanud teist marsruuti. Pidin ümber pöörama ja naasma mõne alternatiivse tee juurde. Kõik see leidis aset novembris ning vihm, udu ja tugev tuul tegid ilma isegi põhjamaa inimese jaoks liiga halliks. Peatusime viadukti all asuvas väikeses bensiinijaamas, milles leidusid kolm ebaühtlastel jalgadel ja kilega kaetud lauda. Kassaaparaadi taga seisis inimene sellise itaalia näoilmega, mis sobib maffia filmi - ei tahaks temaga õhtul tänaval kohtuda. Tellisin espresso. Nagu võisite aimata, oli see ainulaadne! Võime vaid arvata, kas see kohv oli tõesti „väga hea“ või kas see lihtsalt sisaldas keskkonna meeleolu ja selle maitse peegeldus kontrastina või äkki mõtlesin selle ise välja, et kompenseerida seda vastikust olukorda, kuhu olime sattunud. Ma ei tea ja ega see polegi oluline. Minu jaoks on oluline, et erinevalt igast teisest joogist, loob kohv sellise efekti. Kohv räägib inimestest, suhetest, tujudest, kohtadest.

Üks Max Frei kangelasi tollest raamatust, mida ma hetkel loen, harjutab kohvijoomist, sest ta armus tüdrukusse, kes jumaldab kohvi. Ta ise vihkab kohvi maitset, kuid kardab, et muidu ei jõuaks ta kohvifänni südameni. Tundub suhteliselt radikaalsena, kuid niisugune ta juba on, see kohv...

Autor: Tervisliku eluviisi uurija Guoda Azguridienė.