Kas tervislik toit võib olla maitsev?

Tõenäoliselt ei leia me vastuolulisemat teemat. Mõni ütleb, et tervislik toit on vaid selline, mis on tasakaalustatud vastavalt toitumisspetsialistide poolt arvutatud kalorite ja toitainete normidele; teiste meelest on ainult keedetud toit tervislik; veel üks arvamus - ainult taimset päritolu toit; või siis see, mis on tehtud ainult läheduses kasvanud ainetest; või siis ainult see, mida esivanemad sõid; või just see, mis mulle hästi maitseb.

Lõpuks on meil kaks äärmust. Esiteks, tervislik toitumine pole mulle kättesaadav, kuna on vaja arvestada nii palju erinevate ja sageli vasturääkivate teguritega, seega pole see isegi kaalumist väärt. Teiseks, ma söön seda, mis on maitsev, ja see on minu jaoks tervislik.

Nagu kõigil äärmusjuhtumitel, on neis ka tõde, kuid kindlasti mitte piisavalt, et need järgimist väärt oleks. Tegelikult hõlmab tervislik toitumine paljusid tegureid, mida on üsna raske tabada. Toit peaks olema värske, mitte saastunud kemikaalidega (ökoloogiline), toitev (valgude, mikroelementide, vitamiinide jt rikas), võimalikult looduslik (looduse poolt loodud toitainete suhte säilitamiseks, nende looduslikule olemusele), toit peaks vastama konkreetse organismi vajadustele ning seedimisele ja olema igas mõttes vastuvõetav (maitsev).

Ainult värske toit säilitab toitaineid ja ainult looduslik toit imendub hästi ega jäta kahjulikke aineid (toksiinide või lisakilode kujul) ning ainult ökotoit väldib GMO’d ja pestitsiide ning seetõttu on suurem tõenäosus, et neid toitaineid me ka ihkame. Ainult siis, kui valid toitu individuaalselt vastavalt oma keha omadustele ja maitsele, võid eeldada, et keha seedib seda edukalt.

Seetõttu ei tundu kalorite ja üksikute mikroelementide lugemine kuigi otstarbekas, ehkki tõesti on kasulik omada natukene teavet tarbitavate toodete koostise ja omaduste kohta. Näiteks tasub teada, et kakaos on väga palju kaloreid, kuigi nende kaunad on väga „kõhnad“. Et kuivatatud puuviljas on üsna palju rauda ja näiteks kanalihas (ehkki see on liha) seda pole. Et jogurt ei ole kergesti seeditav toode, eriti segatuna marjade või puuviljadega. Et puu- ja köögiviljamahlad (isegi need, mis on värskelt pressitud) pole jook, vaid toit. Et küpsised võivad sisaldada ka vitamiine (kui need on valmistatud näiteks täisterajahust).

Ei ole väga otstarbekas piirduda ainult enda või oma lähedaste kasvatatud ja mahepõllumajanduslike toitudega, kuid tõesti on kasulik kasutada võimalust tarbida neid võimalikult sageli. Eriti kui rääkida saadustest, mis moodustavad meie igapäevase toitumise.

Kõigi jaoks ei ole eriti praktiline ja vastuvõetav tarbida ainult töötlemata, valmistamata tooteid (nt osta jahu, mitte leiba; teravilja, mitte helbeid, puuvilju, mitte mahla jne), kuid koostise lugemine, millest toit on valmistatud, on kindlasti seda väärt.

Pole eriti otstarbekas suhtuda negatiivselt igasse uude toiduvalmistamise tehnoloogiasse, kuna osa neist parandab toidu kvaliteeti (näiteks võimaldab tooteid värskena hoida ilma keemilisi säilitusaineid kasutamata ja kõrgel temperatuuril töötlemata). Siiski kindlasti tasub ja on võimalik vältida kõiki rafineeritud tooteid: rafineeritud õlisid, rafineeritud jahu, rafineeritud suhkrut ja soola, eest nad pole toitainerikkad, värsked ega looduslikud ega imendu kergesti ning on sageli kahjulikud. Nad on vaid odavamad kui looduslikud analoogid.

Kõigi „E“ toidulisandite kartmine pole eriti tervislik, sest nende hulgas on täiesti süütuid koostisosi, näiteks värvaineid peedimahl ja kurkum või söögisooda, mis taigent tõstab. Kuid kui ostad mittemahepõllumajanduslikke tooteid, on kahjulike „E“-de meeldejätmine kindlasti kasulik (sertifitseeritud ökotooted ei sisalda nende kasvu- ja valmistamisstandardi kohaselt kahjulikke „E“-sid).

Kokkuvõttes pole tõesti mõistlik süüa ainult seda, mis on maitsev, kuigi maitsega on vaja arvestada. Ainult maitsev toit on hästi seeditav ja toob just seda kasu, mida me sellest otsisime. Samuti aitab maitse ja lõhn eristada värskeid tooteid riknenud toodetest, hinnata kvaliteeti, valida, mis meie jaoks sobib ja mis mitte.

Võib-olla ongi see teine äärmus just õige - söö ainult seda, mis on maitsev ja pole vaja muretseda? Kahjuks ei ole. Peamiselt seetõttu, et masstoodetud toitudele lisatakse tavaliselt lõhna- ja maitsetugevdajaid. Nad petavad meie meeli ja annavad märku värskest ja toitainerikkast tootest, mida seal tegelikult pole. Piisab paarist e-naatriumglutamaadist, veel ühest värvainest ja lõhna- ja maitseainest.

Teiseks, selleks, et tugineda ainult oma meeltele, peaksime neid väga hästi tundma. See on siiski haruldane võime.

Tavaliselt valime mitte selle, mille kohta meie keha annab märku, vaid selle, mida meie mõistus (silmad) soovib. Ja silmad tahavad ilusat, läikivat, hästi reklaamitud, magusat ja rasvast ...

Seega selleks, et süüa seda, mis meile maitseb, peaksime valima värske, loodusliku, ökotoidu ja taastama seeläbi võime teada selle toidu omadusi välimuse, lõhna ja maitse järgi. Samuti tasub pidevalt meeles pidada oma meelte kavalaid käike ja proovida eraldada mõistust eelarvamustest, et toit on maitsev-maitsetu, kas see meeldib-ei meeldi. Lõppude lõpuks teevad väikesed lapsed sama - kui toidu välimus ei tundu vastuvõetav, nad isegi ei maitse seda.

Lapsi on värvide ja säravate pakenditega lihtsam mõjutada. Täiskasvanutel on aga rohkem võimalusi kontrollida oma spontaanseid soove ja arvestada teise inimese ratsionaalsete soovitustega. Tehes seda tahtlikult, muutub see toit, mis varem tundus võib-olla ebameeldiv, maitsvaks. Ja võib-olla kõige tõsisem etteheide tervislikule toidule - et see on maitsetu - kaob.

Autor: Tervisliku eluviisi uurija Guoda Azguridienė. Artikkel portaalist Grynas.lt (2012)