Heade õlide kohta köögis: linaseemne, päevalille ja muud õlid

GRYNAS.lt on juba kirjutanud erinevat tüüpi õlide kohta. Leedu populaarseimad õlid - päevalill, lina, raps - on veel arutamata.

Seega räägime esmalt nendest ning seejärel lühidalt meil harvemini kasutatavatest, kuid kindlasti mitte kehvematest, õlidest. Tuletan meelde, et räägin ainult rafineerimata külmpressitud õlidest, sest rafineeritud õli ei vääri kirjutamist, rääkimata tarbimisest.

Linaseemneõli

Linaseemneõli on tuntud oma väärtusliku ja haruldase koostise poolest. See on eriti rikas oomega-3 rasvhapete poolest, mida toitumisspetsialistide sõnul tarbib tänapäeva inimene palju vähem kui peaks. Linaseemned, nagu ka chia seemned, on üks oomega-3 rikkaimaid taimseid allikaid, mis pole kuidagi kehvem kui laialt levinud kalaõli. Maitset ei anna muidugi võrrelda ja seda ikka linaseemneõli kasuks. Kuid seda vaid siis, kui linaseemneõli on värske.

Tundlikkus valguse ja temperatuuri suhtes on linaseemneõli suurim puudus: isegi kui seda õigesti hoiustada, siis ei püsi see värskena üle kolme kuu ning rääsub. Inimestele, kellele ei maitse linaseemneõli, soovitaksin tungivalt seda uuesti proovida, pöörates tähelepanu eelkõige kvaliteedile. Kui linaseemneõli pressitakse valesti, siis isegi värskena on see juba vananenud. Kui seadmed on liiga võimsad või vanad, tõuseb rõhu ajal temperatuur ja õli oksüdeerub ehk rääsub. See ei sobi enam kasutamiseks. Muidugi maitsestame linaõliga vaid valmisroogasid ja ei kuumuta seda mingil viisil ning hoiustame külmkapis. Linaseemneõli sobib hästi näiteks kartuli ja hapukapsaga.

Päevalilleõli

Päevalilleõli on tõenäoliselt meie jaoks üks kõige tuttavamaid õlisid, millel puudub spetsiifiline maitse. Sellel puudub kibedus, nagu linaseemne- või oliiviõlil. Rafineerimata päevalilleõli leidub kahte tüüpi. Salatite ja muude valmistoitude maitsestamiseks mõeldud õli pressitakse päevalillest, milles domineerivad polüküllastumata rasvhapped (oomega-6). Selline õli on temperatuuritundlik, ei sobi kuumutamiseks ja vananeb kiiremini. Praadimiseks mõeldud päevalilleõli pressitakse muudest päevalilledest. Neis domineerivad monoküllastumata rasvhapped ja need on palju stabiilsemad. Sellega võib seda kasutada lühikest aega praadimiseks ning hautamiseks. Tavaliselt kirjutab tootja, milleks konkreetne õli mõeldud on ja oleks tervislik neid soovitusi järgida.

Kanepiõli

Veel üks oomega-3 rikas õli on kanepõli. Mõned teadlased rõhutavad eriti kanepiõlis sisalduvate oomega-3 ja oomega-6 rasvhapete olulisust tervise edendamisel. Kanepiõli on tavapärasema maitsega õli, mis sobib laiemale sööjate ringile kui linaseemneõli. Lisaks on see palju stabiilsem ja püsib värskena umbes 9 kuud. Seda ei pea hoidma külmkapis, piisab hoiustamisest jahedas kohas. Kanepiõli sobib salatite, pudru, supi, kartulite ja muude roogade maitsestamiseks. Leedus pole see seni veel kuigi laialt levinud, kuid kui ühel päeval lubatakse kiulise kanepi kasvatamist, on võimalus, et tulevikus asjad muutuvad.

Rapsiõli

Üks vastuolulisemaid õlisid on rapsiõli. Ühelt poolt on selle rasvhapete koostis suurepärane: tegu on mitmekesise õliga, mis muuhulgas sisaldab oomega-3 rasvhappeid. Rapsiseemned kasvavad meie laiuskraadidel ning on seega „kohalik“ taim. Ilmselt on rapsiõli kõige armastatum ja austatum Saksamaal ning Skandinaavias, ent rapsi, nagu ka sojaube, ohustavad tõsiselt GMO’d . Eriti kuna riigi ametlik seisukoht ei lange kokku sellega, mida inimesed oma kogemusest teavad - riik väidab, et GMO’de levikut kontrollitakse, inimesed usuvad aga, et riik seda ei tee. Igal juhul tuleks valida vaid mahepõllumajanduslikku rapsiõli, sest vaid nii võid kindel olla GMO’de seemnekontrollis.

Rapsiõli üks märkimisväärne puudus on selle eriline maitse. Mõnel inimesel on raske seda õli seedida, seega esimest korda proovides ei tasuks üle pingutada. Rapsiõli, nagu ka päevalilleõli, võib olla praadimiseks nii sobiv kui ka sobimatu - loe etiketti.

Pähkliõlid

Veel üks õli, mis on rikas oomega-3 rasvhapete poolest, on kreeka pähkli õli. See on oma koostiselt laitmatu ja maitse poolest erakordne. Sobib kõigeks ning on maitsev. Kreeka pähkli õli on üks väheseid, mida lapsed tavaliselt armastavad. Tegu on tundliku ja ebastabiilse õliga, milles domineerivad polüküllastumata rasvhapped, mistõttu ei sobi see kuumutamiseks. Maitselt on parim kui õli on nii värske kui võimalik.

Õli pressitakse lisaks kreeka pähklitele ka teistest pähklitest: mandlitest, sarapuupähklitest, seedrist, parapähklitest, argaaniast, makadaamiapähklitest. Neid kasutatakse kõige laialdasemalt kosmeetikas, kuid sobivad suurepäraselt ka toidu tegemiseks. Pähkliõlides (va kreeka- ja seederipähklites) on rohkem monoküllastumata happeid, seega on need üsna stabiilsed ja neid võib kuumutada. Ütlematagi selge, et need on maitsvad, kuid muidugi palju kallimad kui seemnetest pressitud õlid. Ajurveeda soovitab mandliõli laste toitmiseks (ja nahahoolduseks) - see on maitse poolest üks leebemaid õlisid.

Avokaadoõli

Avokaadoõli on ka üsna pehme maitse ja stabiilsete omadustega. Avokaadoõli on õline, kohev ja pehme ning sobib kokku mitmesuguste kastmete ja maitseainete või ürtidega. Samas kõrvitsaseemneõli, eriti kui see sisaldab kasvõi väikest osa röstitud seemneid, sisaldab endas nii palju maitset, et ei vaja enam midagi juurde: ei ürte, maitseaineid ega äädikat. Kui salat ei saanud eriti maitsev, võib peale valada pisut kõrvitsaseemneõli ja maitse ongi päästetud. Kõrvitsaseemneõli hinnatakse rahvameditsiinis ka parasiitidevastase ainena ja soovitatakse meestele eesnäärme probleemide ennetamiseks.

Kirjutasin õlidest, mis sobivad söögi valmistamiseks, võttes arvesse, mida müüme enda poes ja milliseid küsimusi kõige sagedamini esitatakse. Millist neist valida, on igaühe isiklik asi. Isegi eksperdid on erinevat tüüpi õlide väärtustes eriarvamustel. Nõus ollakse vaid selles, et õli peab olema külmpressitud, valmistatud kvaliteetsest toorainest ja võimalikult värske. Kasutades ökoloogilisi õlisid väldid pestitsiidide jääke, GMO’sid ja muid mittesöödavaid aineid. Sarnase kvaliteediga õlide võrdlemisel ei ole aga võimalik vastata, kas parem on päevalill, raps, seemned või hoopis kookos.

Kui inimene on õppinud toitumist või muud sarnast ala Saksamaal, ütleb ta, et kõigist õlidest on parim raps. Suurbritannias eelistatakse kanepiõli, Itaalias kahtlemata oliive, Leedus aga tõenäoliselt linaseemneõli. Osaliselt on neil kõigil õigus, eriti kuna nad oma kohalike kultuuride eksperdid. Kuid siin on ka muid argumente - harjumus, maitse-eelised jms. Meie, kui tarbijad võidame ainult arvamuste mitmekesisusest - saame valida, mida vajame ja mis meile meeldib. Kas siis omaduste, koostise ja muu kättesaadava teabe tõttu või siis hoopis äkki puhtalt tunnete põhiselt - taime lõhna, maitse ja maine põhjal.

Autor: Tervisliku eluviisi teadlane Guoda Azguridienė. Artikkel portaalist Grynas.lt (2013)